Veeõnnetusse sattudes hukutab teadmatus

Veeõnnetuste arv Eestis on kasvutrendis ja seepärast tuletab Päästeamet lugejatele meelde, kuidas veeõnnetusi vältida ja kuidas õnnetusse sattudes õigesti käituda. Selleks, et asjad n-ö puust ja punaseks teha, käisin kohal Kunda päästekomandos. Kitsaskohtadele juhtisid tähelepanu kaks oma ala spetsialisti, Kunda päästekomando meeskonnavanem Mait Penjam ja Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Mikko Virkala.

Toome lihtsa näite – Kunda lähedal merel on ümber läinud kalastajate paat. Sellises hädaolukorras on oluline, et nii õnnetusse sattunud inimesed kui ka need, kes kaldalt uppuvat paati koos vees hulpijatega nägema juhtuvad, oskaksid õigesti käituda.

Esimese asjana tuleks teha kõne Häirekeskuse numbrile 112 ning anda teada olukorrast, mida helistaja näeb. Oma asukoha väga täpsele selgitamisele pole mõtet keskenduda, sest Häirekeskus näeb telefoni positsioneerimise kaudu, kus helistaja asub. Hästi oluline on see, et helistajal oleks hätta sattunutega silmside, seda nii kõne tegemise ajal kui ka hiljem kuni päästjate saabumiseni. Kui hädasolijad hakkavad juba vee alla vajuma, on oluline saabunud päästjatele suund kätte näidata – nii saavad viimased oma ressurssi maksimaalselt ära kasutada. Kui juhtub kõige halvem, et inimesed upuvad, on ka tuukritel vaja õnnetuse toimumise asukohta teada. Kui perimeeter läheb liiga suureks, võib inimeste leidmiseks kuluda mitu päeva.

Kui võimalik, tuleks fikseerida ka mõned maa- või muud märgid, mille järgi oleks võimalik hiljem õnnetuse toimumise kohta määrata. Maalt merele vaadates ei pruugi tihti ühtegi märki nähtaval olla, küll aga on neid alati siseveekogudel, nt mõni poi, vastaskalda puu või kivi vmt. Hea, kui selliseid märke, mille järgi hiljem asukohta tuvastada, oleks mitu. Muidu võib juhtuda nii, et inimene helistab Häirekeskusesse ja läheb edasi abi otsima, ent unustab veepealse olukorra täiesti ära. Päästjad tulevad kohale – pole helistajat ega kannatanuid. Eks otsi siis.

Omaette teema on kannatanule ise appi minemine. Esimene asjana tuleb võtta ikka kõne Häirekeskusesse ja alles siis, kui see on tehtud, võib vastavalt võimalustele edasi tegutseda. Kui veekogul on paat ümber läinud ning sul on võimalus võtta teine paat ja sellega appi minna, tuleks seda teha, aga tuleb meelde jätta, et ennast ohtu seada ei tohi – otsest kontakti hättasattunuga tuleb vältida. Enda tegevuses ja hakkamasaamises tuleb olla veendunud. Eeskuju ei tohiks võtta ka Ameerika filmidest, kus sõidetakse mootorpaadiga uppuja juurde, hüpatakse pea ees vette ja minnakse uppujat päästma. Kui paadi juhtimise kogemus puudub, on oht, et sõidad kannatanule otsa ja vigastad teda.

Vette hüpates ja uppuja juurde ujudes tuleb meeles pidada, et uppuja klammerdub surmahaardega päästja külge ja ühe uppuja asemel võib neid kohe olla kaks. Uppuja ja päästja vahele peab ideaalis jääma ujuvvahend. Isegi paadis olles ei tohi uppujale oma kätt anda, vaid alati peab mingi asi vahele jääma, olgu selleks siis aer, dressipluus või köiejupp – päästjale peab jääma võimalus päästetava haardest vabanemiseks. Kutselistel päästjatel on eriolukordades lubatud hädalisele küll oma kätt anda, aga see tähendab, et neil on väljaõpe, kuidas sellisel juhul käituda, ning kogemused. Tavainimene seda teha ei tohiks.

Nii kaua, kui uppuja on vees aktiivne, saab ta enda päästmiseks ise palju ära teha. Mängureeglid aga muutuvad kohe, kui uppuja on teadvuseta. Sellisest kannatanust võib kätega kinni võtta ja ta maale või paati sikutada, aga eelnevalt peab veenduma kannatanu seisundis. Kui kannatanu on oma jõuressursid ära kulutanud, aga hing on veel sees, on oluline ta veest võimalikult kiiresti kätte saada ja talle abi anda. Päästesündmusele reageerib koos päästjatega kohe ka kiirabi ja vahel jõuab kiirabi kohale juba enne päästjaid. Kiirabi on päästemeeskonnalt saadud eelinfo põhjal kursis, millist abi vajatakse. Kui minnakse paadiga kedagi päästma, võetakse tavaliselt meedikud kaasa ja kõigil sellistel juhtudel saavad meedikud esmaabi anda.

Kui meedikuid pole ja kannatanu tõmmatakse paati, on esimene asi hinnata, kas kannatanu hingab. Kui abistajal oskused puuduvad, võib tekkida olukord, võid abi andmise asemel hoopis suuremaid kahjustusi tekitada. Kui inimene ei hinga, tuleb ta esimese asjana külili keerata, et hingamisteed vabaneksid, seejärel vaadata suhu, et seal poleks adru, muda ega muud sodi. Kui on, tuleb see eemaldada. Edasi tuleks kannatanule teha südamemassaaži, kuni õnnestub ta meedikutele üle anda. Kui inimene on paati tõmmatud, peaks mõtlema, miks ta üldse vette kukkus – kas ta sai mingi löögi vms. Hästi oluline on, et päästeoperatsiooniga kehavigastusi juurde ei tekitataks. Kui kogemused puuduvad, pole mõtet suust suhu hingamise ja muude elustamisvõtetega iseseisvalt tegelda, vaid tuleb keskenduda sellele, kuidas kannatanu võimalikult kiiresti meditsiinitöötajateni toimetada. Kui võimalik, minge kannatanut päästma kahekesi, mitte üksi.

Kasutasin võimalust ja uurisin, mis tegelikult juhtuma hakkab, kui Häirekeskusesse tuleb kõne.

„Kui inimene helistab Häirekeskusesse, hakkab päästekorraldaja küsima üsna palju erinevaid küsimusi ja helistajal võib tekkida küsimus, et miks viidetakse aega, samal ajal kui inimene upub. Tegelikult on nii, et kui inimene helistab ja juhtunut kirjeldab, vajutatakse Häirekeskuses juba nuppu ja päästemeeskond sõidab välja, ent info töötlemine käib edasi. Samuti näeb Häirekeskus helistaja asukohta, mis tähendab, et enda asukoha täpsele kirjeldamisele pole mõtet ülemäära aega kulutada. Kogu info jookseb päästemeeskonna vanema infosüsteemi. Rusikareegel on, et ideaalsel juhul kulub päästemeeskonnal kaks minutit startimiseks ja sealt edasi üks minut kilomeetri kohta. See ei pruugi siiski alati nii minna – takistuseks võivad olla nt tehnilised rikked, liiklusummikud või paralleelselt mõni teine sündmus,“ rääkis Mikko Virkala.

Kui päästemeeskond kohale jõuab, päästetakse kannatanu reeglina ka ära. Vastavalt aastaajale, ilmale ja veekogule on päästemeeskonnal kasutada erinevad tehnilised abivahendid. „Kalda lähedalt saame ujudes päästa kuni 100, päästelauaga kuni 300 m kauguselt, päästejetiga lisanduvad kaugemad distantsid. Talvel, kui päästeteenust tuleb osutada jääl, on päästelaua ja turvanööriga piiriks 300 m – sellise komplektiga saab korraga jääaugust kaldale tuua 3–4 inimest. Kui õnnetuspaiga kaugus kaldast ületab 300 m, peab hakkama mõtlema ja kombineerima. Päästmine on loovtöö, kõik sündmused on erinevad ja pidevalt tuleb nuputada, aga päästmata pole seni jäänud veel keegi.

Päästjad pole päästeoperatsioonidel kunagi päris üksi, keerukamate sündmuste puhul tulevad appi nii PPA kui vabatahtlikud. Sõltuvalt sündmuse kategooriast sõidab välja rohkem kui üks päästemeeskond, kel on erinevat tehnikat. Rusikareegel on, et Päästeamet vastutab siseveekogudel päästmise eest, merel vastutatakse koos PPA-ga.“

Meeskonnavanema amet on vastutusrikas ja nõuab kindlat meelt ning kogemusi. Kuidas päästemeeskonna vanemaks saadakse?

„Otse tänavalt tulla ja päästemeeskonna vanemaks õppida ei saa,“ ütles Mait Penjam. „Kõigepealt peab õppima päästjaks ja alles siis meeskonnavanemaks. Tegelikult tuleb alguses pikka aega päästjana töötada ja tõestada, mis puust mees sa oled. Kui komandopealikule jääb mulje, et sa oled võimeline meeskonda juhtima, tehakse sulle ettepanek meeskonnavanemaks õppida ja hiljem pakutakse selles ametis ka tööd. Päästemeeskonna vanema amet on väga vastutusrikas. Lisaks inimelude eest vastutamisele tuleb teha otsuseid võõra auto või paadi kasutamisel, samuti võib meeskonnavanem vajadusel välja kutsuda helikopteri.“

Puhtast uudishimust palusin Kunda Päästekomandol näidata oma tehnilisi vahendeid, mida sündmustel kasutatakse. Liiklusvahendiks on päästeauto. Treileril päästejeti näol on tegu kahekohalise jetiga, mille peal on navigatsiooniseade ja natuke päästevarustust ning millele saab sappa haakida VRS-laua. Viimane on jeti taga liikuv täispuhutav kitsas paat, millel on kinnihoidmiseks hulk käepidemeid ja millesse saab mahutada kuni neli inimest. VRS-lauda saab edukalt kasutada ka kiirevoolulistel jõgedel ja järvedel. Päästeauto katusel on tugevast plastikust päästelaud, mille külge saab haakida 300 m turvaotsa ja mille abil on võimalik inimesi päästa kuni 300 m kauguselt kaldast. Lisaks viskeliinid, päästevestid, päästerõngad ja 17-meetrine päästeritv, millega otsa või päästevahendit uppujale ulatada. Terve arsenal!

Tegutsemine veeõnnetuse korral

Enda päästmisel

• Hüüa appi.
• Püüa mitte sattuda paanikasse – ole rahulik ja ära rabele.
• Vaata ringi ujuvate esemete järele.
• Proovi veepinnal püsida rahulikult hõljudes. Veepinnal hõljuda võivad sul aidata isegi riided ja saapad.
• Kui kallas on lähedal, proovi kaldale ujuda.

Kui kukud paadist vette

• Hüüa appi ja püüa mitte sattuda paanikasse.
• Kui ronid paati, tee seda ahtrist.
• Hoia kinni paadi reelingust, samal ajal kui teine kaldale sõuab.
• Kui paat läheb ümber, hoia paadist kinni või roni sellele.

2–3-kraadises vees viibimine on eluohtlik juba 15 minuti pärast, veelgi külmemas vees isegi paari minuti möödudes. Seetõttu on pääsemise kiirus ja kannatanu ülessoojendamine väga oluline.

• Hinga sooja õhku. Joo sooja, kuid mitte soojemat kui 40-kraadist vett.
• Külmunud inimest ei tohi asjatult tõsta ega liigutada, see teeb valu. Jäsemete suurtes veresoontes liikuma hakanud veri võib põhjustada külmašoki.
• Alajahtunud inimene tuleb isoleerida maapinnast ja väliskeskkonnast. Kõige parem oleks pakkida ta tekkidesse ja termolinadesse.
• Keha üles soojendamiseks võib kasutada teisi inimesi. Külmunud inimene pannakse paljalt ühe või kahe palja inimese vahele tekkide alla.

NB! Sa võid osata põhivõtteid veeõnnetusse sattunud inimese päästmiseks, kuid ära unusta – sinu enda turvalisus ennekõike! Kui tekib väikseimgi kahtlus, et sa ei suuda aidata, kutsu professionaalne abi.

Kannatanu abistamine

Kannatanu abistamine kaldalt

• Ulata kannatanule mõni ese, näiteks tugev puuoks, aer, lauajupp vms, basseinides võib olla selleks spetsiaalne teivas.
• Kui abivajaja on käe ulatamise kaugusest väljas, võid heita talle päästevahendi, nt päästerõnga, -poi või viskeliini ning tõmmata kannatanu selle abil kaldale.
• Kui päästevahendeid ei ole, viska ükskõik milline ujuv ese. Selleks sobib hästi ka tühi ämber.

Kannatanu abistamine vees

• Abista kannatanut vees, kui see on piisavalt madal ja sinu jalad ulatuvad põhja.
• Ära mine vette, kui vool, hoovus ja pehme põhi teevad kannatanu vedamise raskeks.
• Jäta kannatanu ja enda vahele mingisugune ujuvvahend.
• Kui kannatanu on saanud ujuvvahendist kinni, vea ta kaldale.
• Kui kannatanu on teadvuseta, keera ta selili ja vea ta kaldale või basseini madalasse otsa.
• Kui kannatanu on madalas vees, jalad põhjas ning suudab seista, aseta kannatanu üks käsi ümber oma kaela ja üle õla, haara risti tema käelabast ning aita ta veest välja.
• Kui kannatanu on teadvuseta või väga raske, tuleb ta veest välja lohistada. Selleks seisa tema taha ja haara kaenlaalustest, toetades ta pea käsivartele. Kui kannatanu libiseb ära, lukusta oma käed tema rinnal ning lohista ta kaldale.

Abi kutsumine

• Hüüa ümberkaudseid inimesi appi.
• Kui kardad ise tegutseda, juhi kellegi tähelepanu toimuvale.
• Kui abivajaja on vees, abista teda ja alles siis kutsu abi või saada keegi samaaegselt abi järele või vastupidi.
• Helista 112 ja anna teada, mis juhtus.

Et Häirekeskus saaks abi võimalikult kiiresti teele saata, pea numbrile 112 helistades meeles järgmist.

• Helista 112, kui vajad kiiret abi. Ära helista 112 info saamiseks ja andmiseks või nõuannete küsimiseks – selleks on olemas riigiinfo telefon 1247.
• Helista kõigepealt 112, mitte mõnele pereliikmele või sõbrale. Viimasel juhul kaotad väärtuslikku aega abi saatmiseks.
• Räägi, mis juhtus ning kas keegi on viga saanud ja vajab abi. Teata aadress või kirjelda asukohta, kuhu on vaja abi saata. Sinu lauatelefoni positsioneerides näeb Häirekeskus aadressi, mobiiltelefoni positsioneerides aga piirkonda, kus sa asud. Õnnetuse asukoha täpseks määramiseks anna täpsustavat infot – ütle aadress, nimeta lähedalasuvaid objekte, anna võimalusel GPS-i koordinaadid.
• Kui sa ei asu ise sündmuskohal, anna sellest teada.
• Püüa säilitada rahu, kuula päästekorraldaja küsimusi, vasta täpselt ja lühidalt.
• Kui elu ja vara on ohus, saadetakse abi välja juba kõne ajal. Lisaküsimuste esitamise tõttu abi saatmine ei viibi – kuni sinuga vesteldakse, on abi juba teel.
• Ära katkesta kõnet enne, kui abistamiseks vajalikud asjaolud on välja selgitatud.
• Hoia oma telefoniliin vaba, et lisateabe saamiseks või nõuannete andmiseks saaks sulle tagasi helistada.
• Kui olukord sündmuskohal muutus – läks halvemaks või paremaks, helista 112 ja anna sellest teada. Kõik hädaabikõned salvestatakse.

Kui vajad hädaabi, kuid mobiililevi puudub, eemalda mobiiltelefonist SIM-kaart. Sel juhul valib mobiiltelefon hädaabinumbrile 112 helistamiseks mõne teise samas piirkonnas kättesaadava ja tugevama leviga võrgu.

Hädasolija koha märgistamine ristsuundadega

Kui näed kaldalt hädasolijat ja sul ei ole võimalik talle appi minna, on saabuvale päästeteenistusele suureks abiks, kui suudad täpselt märgistada hädasolija asukoha. Selleks pane kaldal sinna, kus sa seisad, mingi märk (puuoks, oma kinnas vmt) ning vali hädasolija suunas vaadates vastaskaldal teine pidepunkt (puulatv, korsten vmt). Seejärel liigu 10–20 m mööda kallast, märgi uuesti oma seismise koht ja üle veekogu vaadates fikseeri hädasolija suunas järgmine pidepunkt. Tekkiva kahe mõttelise sirge ristumiskoht tähistabki täpselt hädasolija asukohta. NB! Kaldamärgid peavad olema statsionaarsed, liikuvad märgid (nt laeva mastid) selleks ei sobi!