Väikesadamate reostus väärib suuremat tähelepanu

On aasta 2015, olen Rootsis, Bohus-Malmöni sadamas ja teen kevadisi põhjatöid äsja ostetud purjepaadil. Nii nagu ikka, kerge lihv ja paar kihti vaske sisaldavat mürkvärvi – tavapärane kevadine rutiin pea igale paadimehele. Ainult selle vahega, et pärast pean maksma 25 eurot keskkonnatasu ning maha lihvitud vana värvi tolm pestakse spetsiaalsesse kogumismahutisse, mitte üle kaiserva merre. Pea kümme aastat on möödunud, aga siin Eestis on väikesadamatest pärinev reostus endiselt nii paadimeestele kui sadamapidajatele võõras teema.

Kalameest puudutab väikelaevadest pärinev toksiline reostus siiski ka: esiteks on väga suur kattuvus kalameeste ja paadisõitjate seas, teiseks on sadamad populaarseks kalastuskohaks (olgugi, et enamasti pole sadamates ametlikult kala püüda lubatud) ja seal püütud ning mürkvärvidega kokku puutunud kalad pannakse õhtul südamerahuga pere toidulauale. Olgugi, et üldiselt pole vaja kala süües selle toksiliste ainete sisalduse pärast muretseda, siis fakt on, et iga üksiku kala keemiliste ainete sisaldust laboris mõõta ei jõua ning teadmine, mis piirkondades kalad mürkidega tihedamalt kokku puutuvad, tuleb tervisele kindlasti kasuks. Kolmandaks, sadamates leiduvad toksilised ained mõjutavad nii kala toiduobjektide kui ka kalade endi elu ja tervist ning üks õige kalamees tunneb ikka huvi veekeskkonna seisundi vastu.