Taanis makrelli püüdmas

Kui tahad augustis või septembris enne siinseid sügisesi püüke veel hilissuves lustida, on paras aeg haarata nurgast ridvad ning põrutada Taani rannikule makrelli püüdma.

Taani!

Taani ümbruse veed, eeskätt sealsed väinad Skagerak ja Kattegat, on kalakohad, kuhu kevadel tuulehaugi ning suve teises pooles makrelli pärast ei peeta paljuks kohale tulla ka kaugemalt. Meie kalamehed käivad makrelli püüdmas põhiliselt Norras, aga miks mitte proovida vahelduseks Taanit?

Taani makrellivetele saamiseks on mitu võimalust. Kõige lihtsam ja valutum on minna lennukiga Tallinnast, rentida kohapeal auto ning liigelda sellega, millal ja kuhu vaja. Fyni saarele, mille idaosas asuva Nyborgi linnakese lähistel meie oma püügi planeerisime, lähim lennuväli on Billundis (nn Legolandi lennuväli). Sellisel juhul annab püüda nii kaide pealt, kahlates kui ka rendipaadist. Puuduseks on see, et kaasavõetavate asjade hulk on piiratud ja kodustele eriti kala tuua ei saa. Sestap valisime meie teise tee – võtsime sappa Cursus 440 paadi, sõitsime DFDS laeva Sirena Seawaysi laupäevaõhtuse väljumisega Paldiskist Kapellskäri ja sealt autoga läbi Rootsi Fynile.

Sirena Seawaysi peetakse n-ö rekkajuhtide laevaks, ent see pole kogu tõde. Tõsi on see, et enamuse laevast võtavad enda alla rekkad, aga lisaks reisivad selle laevaga ka pered ja niisama puhkajad. Hurmavaid trubaduure, siresäärseid showtantsijaid ning hommikuni kestvat pillerkaari sellelt laevalt ei leia (mis tähendab, et muidu ööelule kuluv raha jääb alles), see-eest sõidab laev Paldiskist Kapelskäri 10 tunniga, mis on kiireim viis meritsi Eestist Rootsi saamiseks. Laevapere on väga sõbralik ning õhtul ja hommikul saab korralikult süüa. Kajutid on puhtad ja korras ning suurepäraselt ventileeritud, samuti on igas kajutis dušš ja WC. Laevas on pood ja laste mänguala. Seetõttu sobib Sirena Seawaysi ideaalselt vaiksemat reisimist armastavale inimesele või ka lastega peredele.

Sama paketi (auto, haagis ja kolm inimest, kajut ja söögid) hind on natuke odavam kui Tallinkil, aga reis kestab neli tundi vähem.

Peamisi argumente, miks meie Sirena Seawaysi kasuks otsustasime, oli kaks. Esiteks muidugi Tallinkist lühem aeg Rootsi jõudmiseks – mis seal laevas ikka niisama loksuda, kui ainus eesmärk on võimalikult kiiresti kalale saada.

Teiseks see, et Tallink käib Stockholmi, aga linnas seiklemine ja sealt välja saamine, paat sabas, on tegevus, mille kohta sõnapaar „keskmine hullumaja“ kõlab kui kompliment. Kapellskär asub Stockholmist küll 90 km põhja pool, aga sealt tulles või sinna minnes annab kiirteed pidi pealinnast sisuliselt mööda sõita, mis säästab kokkuvõttes hulga aega ja närve. (Vahemärkusena olgu öeldud, et Waze on usaldusväärsem kui auto-GPS, viimase järgi sõites sooritasime minnes Stockholmis kogemata ühe vale mahapöörde ja õigele maanteele tagasi saamine võttis üle poole tunni.)

Kolmandaks on võimalik minna oma auto ja laevaga ka Leedust Klaipedast Rootsi Karlshamni, kust jääb Fynile sõita vaid 280 km. Samas nullib kohapealse ajalise võidu Klaipedasse jõudmiseks kuluv aeg.

Meie planeerisime oma püügi Fyni saart Zealandiga ühendava silla juurde ja lähedusse. Kümmekond päeva enne Paldiskis laevale asumist suhtlesime kohaliku Fyni kalagiidiga ning viimane info oli, et makrelli tuleb kenasti.

Teekond

Kapellskärist Fynile, Nyborgi külje all asuvasse Tårupisse, kus asub meie broneeritud suvemaja, on ca 900 km – parajalt üksluine istumine, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Puhtalt autosõitu on 11 tundi, aga teed on head ja (vähemalt) kaherealised. Pikast sõidust jäid eredamalt meelde kaks momenti.

Esiteks see, et traditsioonilise sookorraldusega riigist pärit turist võib Rootsis ootamatult piinlikku olukorda sattuda. Rootsis ruulib nimelt sooneutraalsus ja küllap on meiegi inimesed lugenud meediast artikleid, kuidas osades Rootsi lasteaedades kasvatatakse lapsi mitte nagu poisse ja tüdrukuid, vaid sooneutraalselt, s.t kõik võivad olla kõik. Praktilises elus võib niisuguse segaduse üks ilminguid olla näiteks see, et sooneutraalse elukorralduse eest võitlevad aktivistid kargavad suvalisel hetkel sisse meeste WC-sse, kus kari isaseid renni peal oma põisi lahinaga tühjaks laseb. Meiega selline asi 200 km kaugusel Stockholmist juhtus ning kui julgesin öelda, et see siin on meeste WC ning et naiste oma on järgmine uks, vaatas viiekümnendates rootsi naine (või kuidas seda olevust poliitkorrektselt peaks nimetamagi?) mind kurja pilguga ning ütles omaaegsetest Vene filmidest nähtud komsomoliaktivisti võiduka resoluutsusega, et Rootsis on sooneutraalsus ning see, et seal niimoodi segamini WC-s käiakse, on igapäevane asi. Nojah.

Veel jäi meelde, et Lõuna-Rootsis pakkus üks teeäärne söögikoht menüüs Cliff Burtoni nimelist hamburgerit. Metalmuusika austajad teavad, et Cliff Burton oli Metallica basskitarrist kuni 1986. aastani, mil ta surma sai. Noor tumedanahaline tüdruk, kes letis tellimusi vastu võttis, polnud Cliff Burtonist midagi kuulnud ega osanud öelda, miks burgerile selline nimi on pandud. Mind aga jäi see asi painama ja kui Eestisse tagasi jõudsime, guugeldasin natuke. Tuli välja, et nimeline burger on menüüs Cliff Burtoni mälestuseks, sest saatuslik bussiõnnetus, kus legendaarne muusik bändiga tuuril olles hukka sai, toimus 1986. aasta 27. septembril just sealsamas Ljungby lähedal E4 maanteel. Ja et viimase kontserdi enne traagilist õnnetust andis Metallica Stockholmis. Jälle targem.

Teele jääb ka kaks tasulist silda. Esimene neist, 8 km pikkune Sundi sild, on ehitatud üle Sundi väina, ühendab Malmöt Zealandiga ning on internetis leiduva info põhjal maailma kalleima ületustasuga sild. Meie auto ja paat maksid kokku 140 eurot üks ots. Silda ületava materjali hindamine käib tõkkepuu taga automaatselt ja ei saanudki täpselt aru, kas maksta tuleb vaid auto pikkuse või ka tüübi pealt. Lihtsalt automaat teatab sulle numbri ja sina kas maksad või keerad otsa ringi. Sellel sillal toimub ka ETV-st jooksnud Skandinaavia krimisarja „Sild“ tegevus.

Teine, 18 km pikkune nn Suure vöö sild (ingl Great Belt Bridge) ühendab Zealandi Fyniga ning maksab 40 eurot üks ots. Mõlemal juhul peab turist maksma kaardiga, mingit sularahaga arveldamist ei toimu.

Kohe silla Fyni-poolses otsas asub napilt alla 18 000 elanikuga Nyborgi linn ning selle ümbruses ka meie makrelliveed. Iseenesest leidub makrelli hooajal pea kõikjal Taani rannikul, mõnel pool rohkem, mõnel vähem, aga kuna meie jaoks on tegemist täiesti uue koha ja püügiga, usaldame oma valikutes tuttavat Fyni saarel elavat kalagiidi.

Taani on pindalalt natuke väiksem kui Eesti, aga inimesi elab seal 5,8 miljonit – üle nelja korra rohkem kui meil. Ehkki mõnel pool kohtab ka vaiksemat romantilist rannaidülli, meenutab üldpilt pigem Saksamaa sagimist kui uimasevõitu Põhjamaad. Rahvas liigub suurtel kiirustel ja karjakaupa, nt Kopenhaageni juures kiirteel on viis rida kummaski suunas ning pidev autode vool mõlemale poole. Kõrvuti moodsate uuselamutega jääb silma palju ilmetut tööstusmaastikku, samas maitsetuid klaasist ja betoonist hoonekolakaid on väga vähe. Nyborg, kus me viimasel õhtul paaritunnise jalutuskäigu teeme, on madalate majadega linnake, mille enamik ehitisi järgivad sama stiili ning seetõttu on üldpilt rahulik ja maitsekas. Ei ole nii, et kui sul on raha, võid ehitada mida iganes. Näib, et ei või, või siis lihtsalt ei taha.

Kütus ja toit on Taanis umbes sama kallid kui Eestis, toit kohati odavamgi. Näiteks Nyborgi Rema1000 kaupluse ees müüdavad pirnid maksid vaid 2 Taani krooni (u 25 eurosenti) kilo.

Paat vette

Nyborgis ja selle lähedal on mitu slippi, ent avalikke, nagu selgub, vaid üks. Esimese hooga sõidame hommikul Tårupi kämpingusse, mille all asuv slipp on meie majutusele kõige lähemal, aga sealt saame vastuseks konkreetse „ei“ – erasadam, pole lubatud. Küll aga juhatab kämpingu adminn kaugelt tulnud kalamehed Nyborgi jahisadamasse ning tunnikese pärast saamegi sealt paadi vette. Slipp on tasuline, üks tõkkepuu tõusmine maksab 50 Taani krooni (u 6,5 eurot). Asi näeb välja nii, et skännid nutitelefoniga QR-koodi, lehekülg sadamas pakutavate teenustega hüppab lahti, valid paadislipi kasutamise ja maksad kohe sealsamas krediitkaardiga. Valmis. Korraga saab osta nii ühe kui ka näiteks kümme tõkkepuu tõstet. Kel kraabitavat telefoni pole, saab slipi kasutamise eest maksta ka eemal putkas.

Auto ja treileri parkimine sadamas on tasuta, selleks on paarkümmend masinat mahutav plats. Prügikast on kohe sealsamas kõrval, WC nurga taga.

Makrellipüügi teooria

Youtube’is on Taani makrellipüügi kohta päris palju videoid ja enamik neist on ägedad või väga ägedad. Tegemist on kalaga, kes hakkab vastu nagu põrguline – juba poolekilone makrell sõidab niimoodi ringi, et ritv ragiseb, ega taha sugugi püüdja poole tulla. Sportkalana on makrell ekstraklassist vastane.

Taani rannikuvetes on makrell olemas juunist oktoobrini. Juunis ja juulis makrell koeb, parim püügiaeg aga jääb augustisse ja septembrisse, mil kalad aktiivselt toitudes jõuvarusid taastavad. Parimad püügikohad asuvad neemede ja madalike juures ning seal, kus esineb hoovus või loodetest põhjustatud veevool. Toitumine on tavaliselt kõige intensiivsem varahommikul ja hilisõhtul, siis tulevad makrelliparved ka ranna äärde.

Veel võib internetist lugeda, et makrelliparv liigub kiiresti ja on tundlik häirimisele, näiteks madalamas vees (5–6 m) põgeneb kala paadi alt kiiresti minema. Tüüpiline olukord – sõidad paadiga, lood näitab kala, hakkad püüdma, saad mõned löögid ja äraminekud, aga siis on loodi ekraan äkitselt tühi ja kala kadunud. Need mehed, kes kaldalt püüavad, teavad rääkida, et makrelliparv kipub häirimise peale eemale nihkuma (aga võib mõne aja pärast ka tagasi tulla) ja seda enam, mida väiksem see parv on.

Üldiselt on makrelliga nii, et seda kas on palju või pole eriti üldse. Esimesel juhul, kui õnnestub korralik kalaparv üles leida või see mööda ujub, toimub korraga kõigil püüdjatel ja käed-jalad on tööd täis. Teisel juhul saadakse siit-sealt vaid üksikud kalu. Sageli käib makrelliparve toitumisega kaasas veepinnal lobistamine ja see ongi üks võimalusi, kuidas parv visuaalse vaatluse abil üles leida. Vahva möll võib kesta mõnda aega, aga võib ka hetkega lõppeda, kui midagi ei meeldi. Paadimeestele on abiks kajalood, sest alati ei asu makrellid pinnakihis. Samas ei maksa kajaloodi ka pimesi usaldada, sest meie saime mitmeid kalu siis, kui kajalood ei näidanud mingit veealust elu. Kui endal varasem kogemus antud kohas ja kalaga puudub, maksab silmad-kõrvad lahti hoida ja vaadata, kus ja mida kohalikud püüdjad teevad.

Taani väinades (Skagerakis ja Kattegaris) on makrelli alammõõt 20 cm, aga nii väikesi kalu reaalselt püüki ei tule. Põhjameres ning Limfjordeni ja Ringkøbingi fjordis on alammõõduks 30 cm.

Kui juhtutakse heale võtule ja kõik klapib, maksab turistina tõsiselt mõelda, kui palju makrelli ära võtta. Pole mingit mõtet end kaelast saadik kala sisse püüda, kui just kohaliku kalatööstuse loomist kavas ei ole.

Makrellide püüdmiseks on mitu võimalust ja milline valida, sõltub oludest. Kõige enam püütakse nii, et pannakse liini lõppu raskem siku või plekklant ning sellest ülespoole mõned sätendavad atraktorkonksud. Selline rakendus sarnaneb meie räimerakendusele ja ka püük näeb välja samamoodi (aeglased pikema amplituudiga tõsted), ainult et riistad on tugevamad ja konksud suuremad. Meie kogemus näitas, et üle kolme atraktorkonksu pole rakenduses mõistlik kasutada, sest kui kõigile konksudele korraga kala otsa lööb (ja see on suhteliselt tavaline, kui parv on all), läheb kogu krempel nii põhjalikult sassi, et selle harutamine raiskab arutult aega või pole üldse võimalik.

Teine võimalus makrellipüügiks on klassikaline heitekalastus, mis on ilmselgelt kõige põnevam. Laias laastus sobivad samad riistad, millega meil meriforelli püütakse ja landidki on samasugused, kaaludes 14–28 grammi. Youtube’ist Taani kalameeste videoid vaadates jääb silma, et paljud kasutavad makrellipüügil sinistes toonides Savage Geari inline-merikalante, aga selle põhjusena võib kahtlustada asjaolu, et tegu oli taanlase Mads Grosselli poolt loodud brändiga (tänasel päeval kuulub see küll Pure Fishingu alla). Kui võtta makrellile minnes kaasa tavalised merikalandid, pole eriti võimalik mööda panna.

Ehkki meil oli pilt toimuvast üldjoontes silme ees, võtsime kaasa erinevaid ritvu alates 2,10-st kuni 2,7 meetrini, nii nööri kui monofiiliga varustatud saltwater-märgistusega rulle ning erinevaid plekke, mis võiks püügi spetsiifikaga sobida. Salmost ostsime Balzeri spets-makrellirakendusi ja Solvkrokeni kergemaid meresikusid. Kuna Taani ranniku vesi on peaaegu sama soolane nagu Norras, maksab varustuse komplekteerimisel jälgida, et veega kokku puutuvad vidinad oleksid kindlasti mõeldud soolase vee jaoks. Eriti puudutab see rulle (tavalised laagrid lähevad kiiresti rooste) ja ridvarõngaid.

Püügist

Harrastuskalapüük on Taanis popp, erinevate riistadega kalamehi võib näha nii ranna ääres kahlamas, kaide peal passimas kui ka mõnest veesõidukist püüdmas. Väga popp on ka purjetamine – vaatamata tööpäevadele oli merel näha hulgaliselt erineva suurusega purjede abil liikuvaid aluseid. Laevnikud (ja mitte ainult nemad) on turistide vastu väga sõbralikud ja jagavad võõrastele meeleldi infot kalade ja püügi kohta, aga enamasti on jutt stiilis „kala on palju ja igal pool“, mistõttu konkreetset abi sellest ei ole.

Lisaks makrellile ja tuulehaugile on taanlaste seas väga populaarsed ja hinnatud püügikalad ka heeringas ja meriforell. Seevastu tursk, mida varem oli Taani väinades lolluseni, on praeguseks nii kõvasti tagasi andnud, et harrastuskalastaja tohib ööpäevas ära võtta vaid ühe mõõdulise (35 cm-se) tursa. Kogu Taani harrastuskalapüüki puudutav n-ö stardiinfo on leitav internetist https://fishingindenmark.info. Erinevalt nt Norrast on Taanis merel kalastamiseks vaja osta luba, sedagi saab teha nimetatud internetilehel. Välismaalasele maksab ridvaga püügi luba 46 Taani krooni (6,17 eurot) päevas või 150 Taani krooni (20,12 eurot) nädalas.

Sadamast välja sõites võtab turisti vastu suur meri. Kuhu sa siin oskad minna? Mis tuul on hea, mis mitte? Kuhu mingi tuulega hoida? Ilma kajaloodita ei ole makrellipüügil suurt miskit teha, aga nagu öeldud, ei saa sedagi 100 protsenti usaldada. Meie lood näitas kala mitmel pool, aga mis kala see oli, sellest lõpuni sotti ei saanudki, sest püüdma hakates ei juhtunud paljudes kohtades midagi. Teistes kohtades käisid paugud kohe lanti alla lastes, aga kätte saime vaid üksikuid kalu ja seejärel oli vaikus. Tunne oli ebakindel.

Nyborgi juures silla all on vastavalt loodetele hoovus (tõusu ajal ühele poole, mõõna ajal teisele), aga see pole tugev ja laseb kenasti püüda. Seal, kus kõige rohkem püütakse, on sügavust 10–20 meetrit ja enamuse oma makrellidest saimegi silla alt ja juurest, täpselt nagu giid soovitas. Makrell näib olevat üsna rumal kala ja kui enam-vähem korraliku suurusega parv on all, ründab peaaegu kõike, mis läigib. Paigalpüsimisega on aga kehvasti – kala liigub kiirelt minema ja siis on kaks võimalust – kas teha järjekindlalt sama triivi ja oodata uue parvekese saabumist või sõita ka ise ringi ja otsida kalaparvi. Landi või rakenduse otsa tulnud makrell ei rabele nagu meriforell või haug, vaid väristab iseloomulikult ega rahune maha ka siis, kui kalamees ta paati või kaldale sikutab.

Saksamaal elavad kasahhid, kes kummikaga meie kõrval püüdsid, kirusid, et vilets aasta, makrelli on vähevõitu ja turska pole üldse. Esimesel päeval said nad meie nähes vaid kaks makrelli ja järgmisel päeval selgus, et üldse kokku vaid neli. 40ndates saksa abielupaar sai samuti mõned makrellid, aga kuna nad püüdsid raskete sikudega, mis jäid silla all kinni, sõitsid nad peagi mujale. Kasahhid osutusid eestlastest visamateks kalameesteks ning jäid mõlemal päeval meist silla alla õhtust võttu ootama. Meie jaoks aga kaheksatunnisest püügist päevas piisas täiesti – kala söömiseks jätkus ja koju võtmiseks samuti.

Kõiki tundmatuid kalu, kes kätte õnnestub saada, pole vaja näppida. Näiteks merilohe on kena värviline kalakene, aga tema seljauime ja lõpusekaane ogad on mürginäärmetega. Mürk on tugeva toimega, torke puhul tekib inimesel piinav, terav valu, mis kestab mitmest tunnist terve päevani ning umbes kolmandik torgata saanutest lõpetab EMO-s. Minul õnnestus merilohe torge omal nahal ära testida (sain näppu sutsaka siis, kui üritasin kala konksu otsast ära võtta) ja võin kinnitada, et umbes tund aega oli väga-väga valus ning näpuots surises ja tuksus veel järgmiselgi hommikul. Ilmselt päästis mind hullemast see, et hakkasin kohe pärast sutsakat torkekohast verd välja imema ja pigistama. Pärast seda lõime kõik merilohed (nii rästikud kui tavalised) alustuseks hauskariga vastu paadipinki uimaseks ja alles siis läksime neile näppepidi kallale. Lisaks makrellile ja merilohedele saime veel turska (sealhulgas mõned mõõdulised), saidat, niglit, nolgust ja paar tundmatut tegelast. Tanelil õnnestus landiga paati sikutada ka üks krabi.

Mida makrellist teha?

Makrelli liha on tihke ja rasvane ning sisaldab ohtralt omega-3 rasvhapet ja D-vitamiini. Enamikes retseptides, mis internetis leida, kasutatakse külmutatud makrelli, samas mingit loogilist põhjendust, miks seda kala enne toiduks tarvitamist külmutama peab, mul leida ei õnnestunud. Osad allikad küll mainivad, et külmutamine on soovituslik võimalike lihas leiduvate parasiitide hävitamiseks (mis on loogiline), aga tõenäoliselt on põhjus siiski selles, et enamikes maailma paikades müüaksegi turul või kalapoodides üksnes külmutatud makrelli.

Tabatud makrellidel tuleb kohe veri välja lasta, nii jääb liha ilus hele. Seejärel tuleks kalad puhastada, rümbaks lõigata ja külmkasti jää peale panna. Niisama lahtises kastis õhu käes vedelev kala läheb mõne tunni möödudes pehmeks, lööb roided liha küljest lahti ning kaotab palju oma maitseomadustest. Ka kõigil kohalikel, kes kaldalt või paadist makrelli püüdsid, olid külmakastid kaasas.

Kõige parem on makrell värskelt suitsutatult (meil müüakse seda suitsuskumbria nime all, ent enamasti on see tehtud külmutatud kalast ning liiga soolane). Väga maitsva tulemuse annab ka marineerimine ja retsept, mida meie kasutasime, on toodud siinsamas kõrval. Veel süüakse makrelli kergsoolatuna ja seda valmistatakse nagu nt meie jõeforelli – kala fileeks, siis sool, suhkur ja pipar ning kõik toidukilesse keeratuna päevaks või paariks külmkappi.

Makrelli võib ka grillida ja praadida, aga viimasel juhul peab arvestama, et eraldub palju spetsiifilise lõhnaga rasva. Praetud makrell on ka veidi isemoodi maitsega (see ei ole halb, aga on meie kaladega võrreldes teistmoodi) ega pruugi kõigile meeldida.

Marineeritud makrell

• 1 suurem makrell

• Kala maitsestamiseks soola ja pipart

Marinaad:

• 250 ml vett

• 1 spl soola

• 1 tl suhkrut

• 10 tera pipart

• 3 loorberilehte

• 3–4 tera vürtsi

• 1 tera nelki

• 1 spl 30% äädikat

• 1 spl taimset õli

Puhasta kalad, pese ja lõika 2–3 cm laiusteks steikideks. Raputa kalatükkidele parasjagu soola, mudi tükid käte vahel läbi ja lase paar tundi seista, et kala jõuaks soola sisse võtta. Võid lisada ka veidi purustatud musta pipart.

Mõõda vajalik kogus vett, lisa maitseained ja õli ning lase keema tõusta, seejärel võta tulelt maha ja lisa äädikas. Soovi korral võid marinaadile lisada ka viilutatud sibulat. Jahuta marinaad maha vähemalt kehatemperatuurini ja vala kaladele. Lase ööpäeva jagu seista.

Otsad kokku

Kui pikk ja üksluine sõiduosa välja arvata, oli kokkuvõttes päris äge. Makrell on erakordselt vinge võitleja ning selle püük tavalise spinninguga (s.t mitte Norras kasutatava harjavart meenutava jäiga mereridvaga) on tõeliselt adrenaliinirohke kogemus. Kui korraga lööb otsa kolm kala, siis seni, kuni nad igaüks eri suundades sikutavad, on asi veel kuidagi kontrolli all, aga kui nad ostustavad ühel hetkel samas suunas ujuda, veetakse liini sellise hooga välja, et rullisidur suitseb.

Samas juttu, et kala on kõikjal ja palju – seda räägivad pea kõik kohalikud, kellelt sa püügipaikade kohta uurid –, ei maksa alati 100 protsenti usaldada, pigem maksab sellesse suhtuda ettevaatlikkuse ja skepsisega. Taanlased oskavad oma kalavesi turistidele väga hästi müüa isegi siis, kui asjade reaalne seis on kalamehejuttudest märkimisväärselt erinev. (Ju on Hans Christian Anderseni muinasjutuvestja vaim taanlastes tänaseni esindatud.) Või noh, mingit kala ilmselt ongi kõikjal, aga see on reeglina mõõtmetelt väike ega paku kaugemalt tulnud harrastajale märkimisväärset huvi.

Kui põhilised makrellikohad mingil põhjusel (nt valed tuuled, ebasoodne veetemperatuur vmt) ei tööta või on kala lihtsalt vähe, tuleb Taaniski ringi sõitma ja kala otsima hakata, aga ilma pädeva ja mitmekülgse eelinfota on kala leidmine keeruline. Veeala on väga suur, võimalusi palju ja kui aeg on kah piiratud, kipud paratamatult rapsima. Umbes nagu Emajõel kohaga – kui kala on palju, jätkub teda igasugustesse kohtadesse, kui aga vähe, siis vaid parimatesse. Turistina, kelle püügiaeg on piiratud, ei leia sa neid paiku lihtsalt üles. Võib minna õnneks, aga tõenäoliselt lähevad esimesed püügid kirja koolirahana.

Kas oli nii äge, et läheksin esimesel võimalusel tagasi? Natuke jäi kindlasti kripeldama, sest eelnevalt loetu ja Youtube’ist nähtu põhjal olid ootused mõnevõrra suuremad. Saime kala küll, aga oleks tahtnud rohkem lustida. Taanis on positiivne see, et makrelli saab püüda ka kaldalt loopides ning kalakohad koos juurdepääsudega on märgitud kohalikule äpile.

Teisalt toimub see tegevus ikkagi Eestist piisavalt kaugel ning laeva ja sõiduauto variandi kasuks otsustamine tähendab seda, et logistikale kulub terve ööpäev (sellest pool aega autos). See ja kallis sildade ületamine tõmbavad tuhinat natuke maha. Sama ajaga jõuab sõita juba Põhja-Norra, ent seal on lisaks makrellile püütavad veel ka hulk teisi kalu.

Aga nagu öeldakse – ära iial ütle iial.