Peipsi–Pihkva järve koha rännetest ja koelmualade osatähtsusest

Aina halvenev Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kohavaru on pannud teadlasi otsima madalseisu põhjuseid. Möödunud aasta lõpus valmis Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis uuring „Peipsi–Pihkva järve koha kudealade osatähtsuste ja rännete välja selgitamine majandamiskava optimeerimiseks ja varu suurendamiseks“, mis koha rännetele ja kudemisele Peipsi–Pihkva süsteemis valgust heidab.

Uuringu vajadus

Uuringu vastutav täitja Mehis Rohtla tõi välja kaks peamist põhjust, miks on vaja Peipsi–Pihkva süsteemis kohavaru uurida.

Esiteks – koha on Eesti kutselistele kaluritele üks olulisemaid liike ja meie vete kõige kallim n-ö igapäevaselt püütav kala. Teaduspüükide ja kalurite saakide põhjal on Peipsi–Pihkva süsteemi kohavaru hetkel languses ning mõõduka ja halva vahepealses seisus. Et astuda õigeid samme varu olukorra parandamiseks ning varu võimalikult hästi majandada, on vaja täpset infot koha elu ja tegemiste kohta.

Teiseks – ehkki koha on viimastel kümnenditel nii Eesti kui Venemaa kaluritele äärmiselt oluline kalaliik, teatakse koha rännete ning koelmute paiknemise ja osatähtsuse kohta Peipsi–Pihkva süsteemis väga vähe. Kõik teadmised koha rännete kohta põhinevad teaduspüükidel ja kalurite saakidel, mille tõttu esineb koha liikumiste kohta süsteemis mitmeid erinevaid arvamusi. Detailsemaid ajaloolisi või tänapäevaseid (nt kasvõi märgistamisel põhinevaid) andmeid ei ole aga võtta.

Metoodika

Jutuks olev uuring viidi läbi 2021. ja 2022. aastal. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada Peipsi–Pihkva süsteemi kohasaakide päritoluline struktuur ning rändemustrid. Selleks kasutati otoliidi mikrokeemia ning akustilise telemeetria meetodeid.

Otoliidid e kuulmekivid on kaladele vajalikud eelkõige kuulmiseks ning tasakaalu hoidmiseks. Ajalooliselt on kalabioloogid otoliite kasutanud kalade vanuse määramiseks ja kasvukiiruse arvutamiseks, ent eelmise sajandi 80ndatel aastatel täheldati, et otoliidi kasvades seotakse sinna lisaks kaltsiumile, hapnikule ja süsinikule ka mitmeid mikro- ning jälgelemente (nt Sr, Ba, Mg, Mn, Zn jt). Viimaste sisaldused otoliidis on seotud nende sisaldusega keskkonnas, kus kala elab. Erinevate elementide kontsentratsioonid otoliidis, mis on omased mingile veekogule või selle osale, moodustavadki otoliidi keemilise n-ö sõrmejälje – kui  veekogude vaheline veekeemia on küllalt erinev, on seda näha ka otoliidis. Otoliidid kasvavad pidevalt, ent analüüsides otoliidist vastavat piirkonda, on võimalik eristada konkreetseid veekogusid, kus kala on teatud hetkel oma eluajal viibinud (nt sünniveekogu).

Otoliitide mikrokeemia uuringu käigus prepareeriti ja analüüsiti 112 samasuvise koha otoliiti (58 Pedapäält ja 54 Emajõest). Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest koguti ja analüüsiti 162 püüki jõudnud koha otoliiti.

Otoliitide uuringut kombineeriti akustilise telemeetriaga. Selleks märgistati Peipsi ja Lämmijärvest püütud suguküpsed kohad kehasisese unikaalset kõrgsageduslikku helisignaali emiteeriva akustilise märgise ning visuaalselt hästi silmatorkava ankurmärgisega. Viimased on vajalikud kala tuvastamiseks juhul, kui märgistatud kala tabatakse kutselise kaluri või harrastuspüüdja poolt. Kalade liikumismustrite jälgimiseks paigaldati Lämmijärve ja Peipsi järve lõunaossa automaatsed vastuvõtjad ehk hüdrofonid, mis registreerisid kuulderaadiusesse liikunud märgistelt tulnud helisignaalid, kuhu oli sisse kodeeritud kala ID-number (vt joonis).

Märgistamiseks kasutatud 45 täiskasvanud koha pärinesid TÜ Eesti mereinstituudi teadustraalist, teadusmõrrast ning kutseliste kalurite mõrdadest.

Algselt pidi kõik see olema koostööprojekt venelastega, ent erinevatel põhjustel sellest asja ei saanud. Ehkki 2021. aastal olid kokkulepped Venemaa poole esindajaga sõlmitud, ei saatnud nad vaatamata pidevatele lubadustele ainsatki otoliidi proovi. 2022. aastal aga algas Ukraina sõda ja sellega katkes ka ametlik suhtlus Vene poolega. Seega jäi otoliidi mikrokeemia uuringu maht algselt kavandatust tagasihoidlikumaks. Ja kuna akustilise telemeetria osa viidi läbi suhteliselt väikses mahus (eelarve piirangute tõttu), on kogu töö käsitletav pigem pilootuuringuna, millele peaks tulevikus kindlasti järgnema suuremamahulisem kompleksuuring koha rännete ja kudealade täpsemaks kaardistamiseks.

Tulemused

Tänapäevaste teadmiste järgi asuvad Peipsi-Pihkva järves elava koha peamised koelmud muuhulgas ka Pedaspää lahes ja Emajões, ent värske uuring seda ei kinnitanud. Nimelt selgus, et Peipsi, Lämmi ja Pihkva järvest püütud täiskasvanud kohade otoliitide keemilised sõrmejäljed olid väga varieeruvad, kuid erinesid siiski märgatavalt Emajõest ja Pedaspää lahest kogutud samasuviste kohade otoliitide keemilisest sõrmejäljest. Analüüsitud täiskasvanud kohadest omas Emajõele ja Pedaspää lahele vastavat otoliidi keemilist sõrmejälge vastavalt vaid 6% ja 1% isenditest. Sellise tulemusele võimaldas jõuda asjaolu, et Emajõe alamjooksult ja Pedaspää lahest kogutud samasuviste kohade otoliitiide keemiline sõrmejälg oli erinev. Sealhulgas oli Pedaspäält püütud samasuvistest kohadest 69% lahte laskunud Emajõest  ning vaid 31% Pedaspäält püütud samasuvistest kohadest omasid (tõenäoliselt jõe mõjutusega) järvelist otoliidi keemilist sõrmejälge.

Kõigi ülejäänud püütud täiskasvanud kohade (s.t ca 93%) päritolu jäi teadmata, kuna vastavad sõrmejäljed ei ühtinud Emajõe ja Pedaspää lahe samasuviste sõrmejälgedega. See viitab, et analüüsitud täiskasvanud kohad olid suures enamuses pärit mujalt kui Emajõest või Pedaspää lahest ning olid tõenäoliselt valdavalt järvelist päritolu. Näiteks osade ajalooliste allikate järgi asuvad peamised kohakoelmud just Pihkva järves. Kohade liikumist Pihkva järve kevadisel kudeajal kinnitasid ka akustilise telemeetria tulemused (vt allpool). Suure tõenäosusega toimub kudemine ka Peipsi ja Lämmi järve Venemaa poolsel kaldal ning täielikult ei saa välistada ka koelmute esinemist Eesti kaldal (lisaks Pedaspää lahele).

Akustilise telemeetria andmed näitasid, et Peipsi–Pihkva süsteemis elav koha on väga liikuv ning on vajadusel võimeline kiiresti läbima suuri vahemaid. Kohade suur liikuvus oli eriti ilmne Lämmijärves, kus paigaldatud hüdrofonide võrgustik oli kõige tihedam. Ilmnes, et osad Peipsi ja Lämmijärve kohad siirduvad kevadel kudema Pihkva järve (ja/või sinna suubuvatesse jõgedesse); vähemal määral võib toimuda ka vastupidine kuderänne (s.t lõunapoolsetest järveosadest Peipsi järve). Samuti toimub mitmeid järveosade vahelisi rändeid ka kudevälisel perioodil (tõenäoliselt on tegu hooajaliste toitumisrännetega).

Oluline moment, mis akustilise telemeetria uuringu käigus selgus, oli koha kalanduslik suremus, mis Peipsi–Pihkva süsteemis on tõenäoliselt palju kõrgem kui varem hinnatud. Sellele viitab fakt, et 2021. aastal märgistatud 33-st kohast, mille märgised töötasid ning signaali edastasid, tuvastati 2022. aastal kõigest kaks. Üldse teavitati 2021. aastal märgistatud kalade taaspüükidest kokku kolmel korral. Üks teade tuli Poola kalatööstusest (kuhu see oli paberite järgi jõudnud merest püütud kohaliku kalana!), ülejäänud kahel juhul olid püüdjateks Peipsi kalurid. Kolmest kalast kaks olid märgistatud Peipsi järves ning üks Lämmijärves, kuid kõigi kalade puhul olid viimased akustilise märgise registreeringud olnud Peipsi järve paigaldatud vastuvõtjates. Paljud Lämmijärves tuvastatud kohad kadusid hüdrofonide kuuldeulatusest väga järsku ja ebaloomulikult (nt keset Lämmijärve) – vastuvõtjad registreerisid märgiste signaale mingi ajani, mille järel registreeringud lakkasid ning ülejäänud uuringu perioodi jooksul neid kalu enam ei tuvastatud. See viitab märgistatud kohade eemaldamisele veest.

Kokkuvõte

Analüüsitud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kohasaakide hulgas oli Emajões ja eriti Pedaspää lahes koorunud kohade osakaal väike.

Kohasaakides domineerisid uuringu kontekstis tundmatud otoliidi keemilised sõrmejäljed. Hetke teadmiste järgi viitasid teadmata päritoluga kohade keemilised sõrmejäljed selgelt nende isendite järvelisele päritolule, mis tähendab, et jõgedes koeb vaid väike osa Peipsi-Pihkva järve koha kudekarjast.

Kuna teadaolevalt eelistab koha kudemiseks taimestikuvaeseid, liivaseid-kiviseid, aeglase veevooluga alasid, asuvad tõenäoliselt Peipsi–Pihkva järves kohale sobilikud kudealad lahesoppides, mis on piisavalt varjatud ja liigendatud. Peipsis on sellisteks aladeks Pedaspää laht Eesti poolel ning Raskoppeli laht Venemaa poolel. Lämmijärves leidub taolisi sobilike lahesoppe ainult Venemaa poolel. Pihkva järve olulisusele koha kudepiirkonnana viitavad nii ajaloolised kui tänapäevased andmed. Sarnaselt Emajõega toimub kudemine tõenäoliselt ka Venemaa poolel järve suubuvates suuremates jõgedes.

Akustilise telemeetria andmed näitasid, et Peipsi–Pihkva järves elav koha on väga liikuv ja vajadusel võimeline kiiresti läbima suuri vahemaid. Selgus, et koha kalanduslik suremus Peipsi–Pihkva süsteemis on tõenäoliselt palju kõrgem kui varem hinnatud.

Soovitusi edaspidiseks

Uuringus tõdeti, et Peipsi–Pihkva süsteemi kohavarude huvides tuleb Venemaaga jätkuvalt läbi saada, sest suur osa Peipsi–Pihkva süsteemi kohakoelmuid võib asuda Venemaal ning kalavaru optimaalseks majandamiseks on vajalik kompleksne järveülene lähenemine, sh püügi reguleerimine ning kudealade seire ja kaitse.

Leiti, et võiks kaaluda kohapüügi keelu pikendamist Peipsi–Pihkva järve kitsustes (Piirisaare ümbrus, Mehikoorma kurk, Neelukurk) kuni juuni lõpuni, et kaitsta seal kudevaid, kuid eelkõige läbirändavaid kohasid suure püügisurve eest kitsal alal. Kevadine püügikeelu pikendamine nimetatud aladel on eriti aktuaalne rakenduvate individuaalkvootide valguses. Samuti leiti, et kuna vähemalt osad kohad teostavad ulatuslikke liikumisi erinevate järveosade vahel, tuleks Peipsi–Pihkva süsteemis koha majandada kui ühtset püügivaru. Venemaaga majandatakse ühiselt vaid Peipsi ja Lämmi järve kohavaru ning Pihkva on Venemaa n-ö siseasi.

Uuringu tulemused ei toetanud koha harrastuspüügi täiendava reguleerimise vajadust Emajõe alamjooksul põhjusel, et Peipsi–Pihkva järve kohasaakides esineb väidetavalt arvukalt Emajõest pärit koha. Uuring näitas hoopis vastupidist – Emajõe päritolu koha esineb Peipsi–Pihkva saakides suhteliselt vähearvukalt. Küll aga tuleks lähemalt uurida Emajõe alamjooksul kudeva ja elava koha madala arvukuse tagamaid, sest teadaolevalt siirdus minevikus järvest jõkke kudema palju rohkem koha.

Parema info saamiseks peavad teadlased vajalikuks jõgede ja Peipsi–Pihkva järve kohamaimude seire lisamist ametlikku seireprogrammi. Peipsi–Pihkva järve kõige olulisemad kohakoelmud tuleks edaspidi välja selgitada põhjaliku kompleksuuringu käigus, sh kaasates ametlikult projekti ka Venemaa kalateadlased, et tagada vajalike proovide olemasolu erinevatelt teadaolevatelt koelmutelt.

Uuringu aruandega on võimalik tutvuda Kalanduse teabekeskuse kodulehel. Töö vastutav täitja oli Mehis Rohtla, aruande koostamisel osalesid lisaks Roland Svirgsden, Väino Vaino ja Elor Sepp. Töödes osalesid Roland Svirgsden, Mehis Rohtla, Elor Sepp, Mari-Liis Põlme, Lauri Saks, Väino Vaino ja Vello Peedimaa.