Otsustajaid varustab infoga kalanduse riiklik andmekogumise programm

Kalandusotsuste tegemiseks on vajalik võimalikult täpne ja mitmekülgne info meie vetes toimuva kohta – millises seisus on kalavarud, kui palju üht või teist liiki püüda, millised piirangud ja kitsendused on õigustatud jne. Vajaminev info kogutakse kalanduse riikliku andmekogumise programmi käigus ning selle suurimaks täitjaks on Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut. Kalastaja küsimustele vastas mereinstituudi kalateadlane, andmekogumise programmi vastutav täitja Redik Eschbaum.

Kui kalahuviline loeb ministeeriumi lühikesest pressiteatest, et kilu või räime püügimaht tuleval aastal väheneb nii ja nii palju, mõtleb ta vaevalt sellele, kuidas need numbrid on saadud. Tõenäoliselt ei tule ta selle pealegi, et nende otsuste taga on hiigelsuur kalanduslik raamatupidamine, mis pannakse kokku kalanduse riikliku andmekogumise programmi põhjal. Mida see programm endast kujutab?

Kalanduse riikliku andmekogumise programm on tegevuste ja metoodikate kogum, mille raames kogutakse andmeid kalandus- ja vesiviljelussektori kohta, et kasutada neid kalandussektoris otsuste tegemiseks nii Euroopa kui siseriiklikul tasemel. TÜ Eesti Mereinstituudi jaoks on kalanduse riikliku andmekogumise programmi tegevustes osalemine instituudi ja ilmselt ka Tartu Ülikooli rahaliselt suurim teenusleping, mis hõlmab enamikke kalauuringuid, mis Eesti rannikuvetes ja ka ookeanil tehakse.

Paljud andmekogumise programmi ülesanded tulenevad rahvusvahelistest kohustustest, enim Euroopa Komisjoni poolt, aga ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poolt esitatavatest nõuetest. Kuna mitmete meie kalade (kilu, räim, tursk, lõhe jt) varud on teiste riikidega ühised, on osad programmi uuringud riikidele kohustuslikud. Neid rahastab suures osas Euroopa Merendus- ja Kalandusfond, vastutasuks peame tulemustest täpselt aru andma. Lisaks leiavad kogutud andmed kalastiku kohta kasutust veel näiteks Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiivi Eesti merealade olukorra kohta aruande koostamisel või HELCOM-i ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni hinnangutes meie merekeskkonnale. Kohaliku tähtsusega liikide (ahven, haug, tint jne) uuringud on vajalikud selleks, et võtta vastu regionaalseid ja siseriiklikke kalandusotsuseid.

Programmi käigus kogutakse bioloogilisi andmeid kalavarude kohta kõigilt merealadelt ning mõnede siirdeliikide (lõhe, meriforell ja angerjas) puhul ka magevee eluetapis. Lisaks kogutakse infot püügitegevuse mõju kohta mere ökosüsteemidele (sh soovimatu kaaspüük) ja sotsiaal- ning majandusvaldkonna andmeid kalandussektori tulemuslikkuse kohta.

Programmi lähteülesanne ja metoodika on väga täpselt sõnastatud, tegevused on paigas sisuliselt päeva ja isegi püügivahendi täpsusega – mitu traalitõmmet tuleb teha, mitu võrgujada peab sees olema jne. (Üks näide lähteülesandest – Pärnu lahel tuleb teostada võrgujadaga soojaveeliste koosluste seirepüüke minimaalselt kahe öö vältel kevadel mais-juunis vähemalt seitsmes fikseeritud jaamas ja sügisel oktoobris novembris vähemalt kaheksas fikseeritud jaamas. Püügil tuleb ühes jaamas kasutada vähemalt 32, 44, 50, 60, 76, 90, 96, 100, 110 ja 120 mm silmasuurusega erinevatest võrkudest koosnevat võrgujada jne.) Need andmed liidetakse riikliku kalandusstatistikaga (nt saakide, laevade merepäevadega jmt) ning tulemuseks on keeruline ja mahukas kalanduslik raamatupidamine. Suurt osa sellest kalandusraamatust täidab TÜ Eesti Mereinstituut, Emajõe ja Peipsi süsteemi angerjate osas on oma roll ka Eesti Maaülikoolil.

Kas programm hõlmab ainult merd või ka sisevesi?

Peamiselt hõlmab programm merd, samas on meri ja siseveed ju seotud – osad kalaliigid (nt lõhe ja meriforell) rändavad merest jõgedesse kudema või toituma. Kui kudejõed välja arvata, siis teistes sisevetes (Peipsi, Emajõgi, Võrtsjärv) puudutab programm vaid angerjat, kes rändab sisevetest merre kudema ja kes on ka Euroopa tasemel oluline liik.

Kas andmekogumise programm hõlmab kõiki meie kalu?

Põhimõtteliselt kogume me programmi raames andmeid kõigi meie kalaliikide kohta, kes satuvad teadusuuringutel meie püünistesse või registreeritakse kalurite saakidest. Enim tähelepanu saavad liigid, kelle väljapüük on Läänemeres rahvusvaheliselt reguleeritud, nagu räim, kilu, lõhe ja tursk. Need on liigid, mille varusid hindame rahvusvahelises koostöös ja spetsiaalsete uuringutu käigus ning vastavalt sätestatakse riikidevahelised kvoodid. Läänemere riigid teevad veel koostööd ka lestavarude hindamisel ja majandmaisel, aga lestale väljapüügikvoote ei kehtestata. Siis on Euroopa Liidu tähelepanu all veel meriforell ja angerjas, viimane on üleeuroopalise looduskaitselise tähtsusega liik. Lisaks on näiteks liike, kelle väljapüükidest tekib bioloogiliste andmete kogumise kohustus üle 200-tonniste püügimahtude korral. Selline liik on meie Läänemere kaladest näiteks ahven ja sama kriteeriumi alusel kogume erinevatelt kalaliikidelt proove ookeanidel Eesti lipu all seilavatel kalalaevadel. Olulisemate liikide kohta kogume teadusekspeditsioonide ajal andmeid siseriikliku ülevaate ja püügikorralduse mõttes. Näiteks teostame ahvena, haugi, koha, vimma, merisiia, särje, säina, hõbekogre, meritindi, lesta ja teiste olulisemate töönduslike siirde- ja rannikukalade varu seiret.

See on kokkuvõttes hiiglaslik hulk infot.

Infohulk on tõepoolest väga suur, andmekogumisprogramm hõlmab umbes 80% kogu mereinstituudi kalauuringutest ja 90% instituudi kalauuringutest merel ning üldpilt kujuneb mitmete eri tegevuste ja andmehulkade liitmise tulemusena. Näiteks kui me võtame räime ja kilu, siis nende puhul viiakse merel läbi suured hüdroakustilised uuringud, mille käigus sõidetakse meri piltlikult öeldes risti-põiki läbi, loetakse kalaparved üle jne. Lisaks kogume programmi raames pidevalt proove ka kalurite saakidest. Nimetatud räime ja kilu puhul võtame proove traallaevade saakidest, määrame nende kalade vanused, pikkused, soo jne. Neid teadlaste keeles kalandusväliseid ehk teadusekspeditsioonide käigus kogutud andmeid ja kalurite püügitegevuse käigus kogutud ehk kalandusandmeid liites kujunebki kilu ja räime osas lõplik koondpilt – kui palju on erinevaid vanusklasse, kuidas lisandub uusi põlvkondi, millised vanusklassid on püügisurve all, mis varu ees ootab jne. Koostatakse kalavaru mudel, mida nimetatakse varu analüütiliseks hindamiseks. Räimest ja kilust saab kokkuvõttes päris hea ja ülevaatliku pildi.

Kui kaua mereinstituut kalandusandmeid on kogunud?

Meie vanimad andmed ja proovid pärinevad 1960ndatest aastatest. Nüüd on Eesti Rahvusvahelise Mereuuringute Nõukogu ICES-i liige, varem aga istusid mereinstituudi teadlased laua taga Nõukogude Liidu esindajatena. Toona koguti töörühmade jaoks andmeid sisuliselt sarnaste metoodikate alusel mis tänagi. Seda tööd on tehtud üle poole sajandi.

Kas koondandmetes kajastuvad ka näiteks harrastajate lõhe- ja meriforellipüügid?

Ikka. Läänemere piirkonnas on nendeks liikideks, kelle harrastuspüüki oluliseks peetakse, lõhe, meriforell ja angerjas, läänepoolsetes riikides ka tursk. Nende kohta tuleb Euroopa jaoks täita põhjalikke andmetabeleid ja regulaarselt raporteerida. Harrastajate spinningupüük jões ja võrgupüük meres lüüakse kokku püügiaruannete põhjal, hinnanguline spinningupüük meres selgitatakse välja eraldi telefoniuuringuga.

Kalandusraamatu koondandmetesse lähevad ka kutseliste kalurite püügiandmed. Kui usaldusväärsed need laias plaanis on? Pole ju saladus, et väiksemad lõhed loetakse tavaliselt meriforellideks.

Eks sellega on probleeme olnud, aga riikide siseselt tegeletakse sellega pidevalt. Siin on kaks momenti. Ühelt poolt ongi väiksemate lõhede ja meriforellide välimuse põhjal eristamine sageli keeruline. Teisalt on näiteks poolakad kõvasti rehepappi teinud ja oma lõhesid teadlikult meriforellideks deklareerinud, et lõhekvoodi täitumist vältida. Seepärast ongi tarvis andmeid koguda, et niisugusele rehepaplusele jälile saada – lõpuks hakkab see andmetest välja paistma. Lõhe summaarne töönduslik väärtus ei ole kuigi suur.

Milliseid tegevusi programm mereinstituudi jaoks tähendab?

Esmalt koostatakse programmi tarvis riiklik tööplaan, kus määratakse kindlaks, milliseid kalandusandmeid ja millise sagedusega tuleb koguda, millised kalandusvälised uuringud ehk teaduspüügid ja -ekspeditsioonid millises mahus korraldatakse, samuti see, milliseid pilootuuringuid on plaanis teostada. Riiklikku tööplaani hinnatakse ja kontrollitakse Euroopa Komisjoni vastavate institutsioonide poolt, misjärel see kinnitatakse. Seejärel algab meie poolt praktiline töö, andmete kogumine ja analüüs ning soovituste andmine varu haldamiseks. Lõpparuande kalavarude olukorrast peame Keskkonnaministeeriumile esitama igal aastal 10. veebruariks. Euroopa Komisjoni läheb meie poolt kokku panduna ja Keskkonnaministeeriumi poolt saadetuna aruanne riikliku kalanduse andmekogumise programmi täitmise kohta välja hiljemalt 31. mail. Viimane ei ole küll sisuline aruanne, aga on aeganõudev töö, kuna sisaldab tervet hulka väga täpselt reglementeeritud tabeleid ja tekstifaili, mis peavad tõestama, et oleme riiklikult võetud kohustused täitnud.

Praktiline töö tähendab muuhulgas ka teadusvaatlejate paigutamist Atlandi ookeanil rahvusvahelises tsoonis püüdvatele Eesti lipu all sõitvatele kalalaevadele, et koguda, analüüsida ja edastada riiklikus töökavas ettenähtud kalavarude hindamiseks vajalikke andmeid. Samuti tuleb meie teadlastel osaleda Keskkonnaministeeriumi poolt korraldatavatel kalurite teabepäevadel ning tutvustada kuulajatele, milliseid kalavaru-uuringuid teostatakse, lõppenud uuringute tulemusi (sh hinnanguid kalavarude seisundi kohta) ning anda soovitusi kalavaru paremaks majandamiseks järgneval perioodil.

Üks programmi ülesandeid on ka saakide prognoosimine. Paljudel juhtudel me anname varude kohta trendipõhise hinnangu, nt meie püükides mingi liigi vanemate kalade osakaal väheneb, saagid langevad, midagi peab ette võtma – kas koguseid piirama, püügiriistu vähendama vmt. Nende kalaliikide puhul, mille varu jaguneb eri riikide vahel, toimub püügimahtude hindamine ICES-i ja NAFO töörühmades. Riike esindavad teadlased saavad kokku, kõigil on oma andmed (püügimahud, saagi koosseis jne) kaasas, nende põhjal arvutatakse välja kalavaru suurus ning vastavalt sellele lepitakse kokku püügimahud eelolevaks aastaks (nt antakse soovitus vähendada või suurendada vastava liigi püüki). Teadlaste soovituste alusel lepivad riikide esindajad kokku püügimahud järgmiseks aastaks. Enamasti küll arvestatakse vastavates rahvusvahelistes töörühmades välja töötatud soovitusi ja kvoote, kuid mõnikord lähtutakse ka riikide sotsiaalmajanduslikest huvidest ning püügimahte võidakse kärpida vähem kui on teadlaste soovitus. Riikide vahel jagatakse kvoodid vastavalt ajaloolisele püügiosakule ehk kui kvoot väheneb või suureneb, siis kõigil riikidel proportsionaalselt.

Kas programmi käigus välja on tulnud ka mingeid huvitavaid momente?

Üks huvitavaid momente on seotud räimega. Meil on teatavasti Liivi lahe räim, kes elab ja koeb põhiliselt Liivi lahes, ning avamereräim, kes põhilise osa ajast elab ja koeb kaugemal. Neid hinnatakse eraldi varuühikutena. Kui Liivi lahe räimel läheb hästi, siis avamereräime populatsioon on vaatamata sellele, et seda on üritatud majandada teaduslikel alustel, ootamatult halba seisu kukkunud. Mis täpselt juhtunud on, pole veel teada, aga üks suund, mida uuritakse, on see, et äkki püütakse varu pidevalt üle ning kirjutatakse räim maha kiluna. Kuna kilukvooti on palju, räime oma aga vähe, näidatakse dokumentides, et püüti kilu, tegelikult aga hoopis räime. Liivi lahe räime me majandame lätlastega kahasse ja asi toimib, aga avamereräime püüavad kõik Läänemere ümbruse riigid.

Millised on programmi väljundid? Kuidas kogutud andmeid kasutatakse?

Kogutud andmete põhjal tehakse soovitusi rannikumere kalavarude ning lõhe ja meriforelli varude haldamiseks Eestis. Euroopa tasandil koondatakse kõigi asjakohaste liikmesriikide kalandus- ja vesiviljelussektori andmed ning teostatakse piirkondade, liikide ja populatsioonide kohta varu seisundi hinnanguid ning soovitusi varude kasutamiseks. Samuti hinnatakse, kui kasumlik on erinevate püügisektorite tulusus ning kuidas mõjutab varude seisu muutus sektorit. Näiteks on meie andmed aluseks Läänemere EL kalanduspoliitiliste otsuste tegemisel (nt kilu-, räime-, lõhe- ja tursakvoodid).

Kalanduse riikliku andmekogumise programmi tegevusi viiakse ellu Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) 2014–2020 toetuse abil. Detailsemalt saab programmi kohta (Eesti tööplaan 2022–2027, varasemad programmide aruanded jm) lugeda Keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Andmekogumise programmi täitjad

Keskkonnaministeerium on vastutav andmekogumise programmi elluviimise eest ning koordineerib Euroopa Komisjoni poolt tulevate nõuete ja/või küsimuste lahendamist andmeid koguvate asutuste vahel.

TÜ Eesti Mereinstituut on Keskkonnaministeeriumi peamine lepingupartner andmekogumise programmi täitmisel ning on teinud seda tööd andmekogumise programmi kohustuse algusest alates. Mereinstituudi labor omab akrediteeringut metoodikatele „Kalastiku liigilise koosseisu, arvukuse ja biomassi määramine“ ja „Lõhilaste noorjärkude liigilise koosseisu ja arvukuse määramine vooluveekogudes“. Kõik riikliku tööplaani raames tehtavad tööd vastavad Rahvusvahelise Mereuuringute Nõukogu (ICES) soovitustele. Eesti Mereinstituudi teadlased võtavad osa ICES-i töögruppidest, kus tegeletakse varude seisundi hindamise, metoodikate väljatöötamise ja hinnangute andmisega.

Statistikaamet kogub alates 2019. aastast majandus- ja sotsiaalvaldkonna andmeid kalandussektori laevastiku kohta.

Põllumajandus- ja Toiduamet kogub kutselistelt kaluritelt püügiandmeid, mida kasutatakse ühe osana andmekogumise programmi täitmisel.

Eesti Maaülikooli teadlased hindavad angerjavaru seisundit sisevetel ning võtavad osa ICESi angerja töörühma (WGEEL) tööst.