Veeohtus
Ohutusreeglid on seinale kirjutatud verega
Päästeameti ja Kalastaja koostööst sündis mõte kajastada ajakirjas toimunud veeõnnetusi, analüüsida neid ning panna õpitu kõrva taha, et sellised sündmused tulevikus enam ei korduks. Esimese loo räägib Tartu päästekomando vanem Marek Kutsar ning kommenteerib Hanno Kask.
Juhtum
Minu töö päästekomando vanemana seisneb selles, et päästeauto välja sõites olen mina see, kes otsuseid vastu võtab ja käsklusi jagab. Üks ärevaimaid juhtumeid, mis mulle meenub, oli siis, kui eelmisel suvel sõitsid kolm meest umbes kella kümne paiku õhtul mootorpaadiga suurel kiirusel vastu Emajõe kaldal kasvanud puud. Kõik paadisolijad said raskeid kehavigastusi, aga üks meestest suutis mobiiltelefoni teel siiski Häirekeskust juhtunust teavitada.
Sündmusele reageeriti koheselt suurte jõududega, aga probleemiks osutus see, et nii õnnetuse toimumise kui kannatanute täpne asukoht oli päästjatele teadmata. Eri allikatest kogutud info põhjal võis oletada, et õnnetus juhtus kusagil Vorbuse ja Kärevere vahel. (Siinkohal minu soovitus – püüdke looduses viibides säilitada oma asukoha taju, et vajadusel saaks sellest teisi teavitada. Veel parem aga, kui osatakse oma mobiiltelefonist koordinaate vaadata – selline võimalus on enamikel nutitelefonidel olemas ja nii saab oma asukoha Häirekeskusele väga täpselt edastada.)
Kuna suur osa Emajõge on maismaa kaudu väga raskesti ligipääsetav, alustas üks paatkond otsinguid Lodjakoja juurest ning päästejett koos päästelauaga Kärevere silla juurest. Paat ja jett liikusid teineteisele vastu. Kuna suvisel ajal on vee peal palju aluseid, osutus õige leidmine väga keeruliseks. Paadi margi, värvi ja muude iseloomulike tunnuste kohta päästjatel info puudus; oli vaid teada, et kolm kannatada saanud meest võivad paadis olla.
Kolmas sündmusele kaasatud meeskond otsis võimalusi Emajõele lähenemiseks maismaad pidi ja vahest on nii, et satutakse lausa kogemata õige koha peale. Mööda maismaad jõe äärde jõudnud päästemeeskonnal õnnestus laenata kohalike käest paat ja läks nii, et päästejett ning selle erapaadiga jõele läinud meeskond leidsid kannatanute aluse koos seal lebavate meestega üheaegselt. Õnnetusse sattunud paat oli jäänud pärast puuga kokkupõrget pinnale ujuma. Mehed olid ilma päästevestideta, õnneks polnud keegi kokkupõrke tagajärjel paadist välja lennanud. Avariitunnustega paat koos kolme kannatanuga triivis aeglaselt mööda Emajõge allavoolu Tartu poole.
Tegu oli suhteliselt keerulise sündmusega, kus aktiveeriti ka amfiibsõiduk, et vajadusel kannatanuid mööda Emajõe soostunud kaldaid transportida. Tegelikult läks seekord hästi, sest avariilise paadi koos kannatanutega sai pukseerida ühe talu juurde, kuhu tuli vastu kiirabi. Kogu päästeoperatsioon algas kell kümme õhtul ja lõppes järgmise päeva hommikul pool viis. Mis meestest edasi sai ja millised olid nende täpsed vigastused, ei ole mulle teada. Samuti ei tea ma seda, kas õnnetuse toimumisel oli mängus alkohol ja kas roolis olnud mehel oli juhtimisõigus või mitte. Kindlasti aga olid õnnetuse põhjusteks ka pimedus ja suur sõidukiirus.
Mida sellest õppida
Vanasõna ütleb: loll õpib enda, tark teiste vigadest. Kirjeldatud õnnetusel võinuks olla ka palju hullemad tagajärjed ja on hea, et see veel niigi läks. Ohutusreeglid on seinale kirjutatud verega; minu arvates tuleks selliste õnnetuste puhul põhjuseid täpsemalt uurida ja need avalikustada. Kui õnnetuse kaaspõhjusteks olid alkohol, mõnuained või mingid muud varjatud põhjused, näiteks tehniline rike, tuleks need teistele hoiatuseks välja tuua.
Mida on sellest loost õppida? Kui soovida lihtsalt targutada, võib muidugi öelda, et ei tohi purjus peaga pimedas mootorpaadiga mööda Emajõge kihutada ja ega ju tohigi. Kui aga veidi laiemalt mõelda, olid õnnetuses lisaks juhile kaudselt süüdi ka kaasreisijad, kel pidanuks olema selgroogu napsitanud sõpra rooli mitte lubada (juhul muidugi, kui roolis olnud mees ikka oli alkoholi tarvitanud). Samuti ei tohi häbeneda ülemeelikule paadijuhile öelda, et kaassõitjatel on ebamugav ning paluda juhil aeglasemalt sõita. Lihtsalt meeldetuletuseks, et veesõidukit ei juhita kunagi üksi, vaid selles osaleb kogu meeskond. (Analoogselt ei autasustata mõne tubli teo tegemise eest ainult laeva kaptenit, vaid kogu meeskonda.) Kui te juba pardale astusite, olete sellega saanud meeskonna liikmeks ning tuleb alluda laevareeglitele ja kapteni korraldustele, jälgides samal ajal, et kapten ja/või roolimees oleksid kained ning teovõimalised. Et paadisõidust jääksid ainult meeldivad mälestused, peab kogu meeskonnal olema meremeestele iseloomulikku kainet mõtlemist, julgust ja selgroogu.
Marek Kutsar paneb inimestele südamele, et nii vee kui maa peal matkates kantaks alati endaga kaasas laetud mobiiltelefoni, osataks telefonist vaadata koordinaate ning neid häirekeskusele edastada – nii on vajadusel abi palju lähemal. Samuti tuleks hoida oma liikumistega kursis lähedasi või sõpru, sest ka siis on vajadusel mingigi informatsioon teie aitamiseks olemas.
Kirjeldatud õnnetusjuhtumi kannatanutel Mareki sõnul päästeveste seljas ei olnud ja oli puhas õnn, et keegi paadist välja ei lennanud – meeste vigastusi arvesse võttes poleks ujudes neist keegi ennast päästa suutnud.
Nutitelefonist oma koordinaatide vaatamiseks peavad olema sisse lülitatud asukohateenused. Asukohaandmeid saab vaadata Google Mapsist, iOS Mapsist või Compass rakendusest.
Erinevates telefonides asukoha määramine Google Maps rakenduse abil
• Luba seadmes enda asukoha kasutamine/tuvastamine. Ekraani üles äärde ilmub tilluke kompassinoole kujutis.
• Luba Google Maps rakenduses asukoha tuvastamine.
• Avades Google Mapsi, ilmub ekraanile sinine täpp sinu asukohaga.
• Android operatsioonisüsteemiga (nt Samsung, Huawei, LG jt) telefonis hoia sõrm sinisel täpil, kuni ülemisele reale ilmuvad koordinaadid (mõnel juhul ilmub sinna lisaks ka aadress).
• iOS operatsioonisüsteemiga (ainult Apple) telefonis vajuta sinisele täpile ja alla tekib valge riba (my location). Tiri seda riba pisut üles ning nähtavale ilmuvad ka koorinaadid.
Loo pani kirja Hanno Kask
Fotod: Merek Kutsari erakogust
