Mis siiad meie meres elavad?

Siig on nii hea kala, et tema püüdmise korral küll ükski kalamees nurinat ei tõsta. Läänepoolsel rannikul võib võrgult tulijate suust näiteks vahel kuulda juttu, et lest ei lase ahvenat püüda ning kirde pool Soome lahe rannikul omakorda kurdetakse mõnikord vastupidist – ahven ei lase lesta saada. Siia puhul ollakse aga ikka ühel nõul – hea, kui ta üldse püünisesse trehvab. Viimasel ajal paraku juhtub seda enamuse ranniku ulatuses tõesti üha harvemini.

Enamus kalamehi teab, et siigu leidub meres mitmesuguseid. Järgnevalt proovimegi aimu saada, kes need siiad täpsemalt on, kust tulevad ja kuhu lähevad. Seda nii kitsamalt koelmualadest rääkides kui laiemas kontekstis kliima ja mere muutumist silmas pidades.

Kalade süsteemis kuulub põhjapoolkeral levinud alamsugukond siiglased (Coregoninae) suurde mitmesaja liigiga lõhelaste (Salmonidae) sugukonda, kuhu kuuluvad peale siigade veel harjused ja mitmesugused lõhed ning forellid. Siiad on kalasüstemaatikutele kindlasti üks kõige rohkem peavalu ja lõppematuid vaidlusi põhjustanud liigirühm, kuna tegu on kehakuju ja ökoloogia poolest väga muutlike kaladega. Olulisim ihtüoloogiline andmebaas Fishbase loeb hetkel siiglaste hulka kuuluvaiks 78 liiki, teine ja mõnevõrra kiiremini toimetatav andmebaas Eschmeyer`s Catalog of Fishes aga 102 liiki. Mõlemad allikad on nõus, et siiglaste hulka kuuluvad kolm perekonda. Põhja-Ameerikas elutsevad rullsiiad (Prosopium) kuue liigiga. Kaks liiki suurekasvulisi valgesiigu (Stenodus) on levinud nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Ülejäänud liigid paigutatakse kõik perekonda Coregonus, mille suuremakasvulisi esindajaid tuntakse siigade ja väiksemaid planktontoidulisi kalu üldjuhul rääbiste nime all. Siiad ja rääbised on levinud samuti mõlemal mandril.

Enamus Euroopa siialiike on kirjeldatud suurtest ja sügavatest mägijärvedest, kus sageli elavad koos kolm-neli mitmesuguse toitumisviisi ja sügavuseelistusega liiki. Läänemere vetes on laiemalt levinud kaks erineva eluviisiga siiga, keda varem peeti euroopa siia (Coregonus lavaretus (Linnaeus, 1758)) liigisisesteks vormideks või alamliikideks. Uuemas teaduskirjanduses loetakse neid aga enamasti juba eraldi liikideks.

Merisiig (Coregonus widegreni (Malmgren, 1863)) koeb riimveelises meres madalates lahtedes ning suuremate saarte ümbruses. Soome keeles on tema nimeks karisiika, rootsi keeles sandsik. Läänemeres eelistab merisiig põhjapoolsemaid alasid ja arvukam on ta Põhjalahes, eriti selle põhjaosas. Merisiia koelmuid leidub ka Soome ja Liivi lahtedes ning Lääne-Eesti saarestikus.

Siirdesiig (Coregonus maraena (Bloch, 1779)) paljuneb suuremates ja keskmistes jõgedes kiirema vooluga lõikudel. Soome keeles on ta nimi vaellussiika, rootsi keeles älvsik, saksa keeles der Ostseeshnäpel või das Grosse Maräne. Levinud on ta laiemal alal ja esineb ka mere lõunapoolsemal rannikul – näiteks Taani, Saksamaa ja Poola vetes.

Kuidas meri- ja siirdesiiga eristada? Kiireim meetod selleks on lugeda kokku kala esimesel vasakpoolsel lõpusekaarel paiknevate kammipiisid meenutavate luust lõpusepiide arv. Lugedes tuleb arvesse võtta ka kõige otsapoolsemad madalad köbrukesed. Merisiial jääb piide arv umbes 20 piiridesse, siirdesiial on neid aga nii 30 kanti. Lisaks sellele on merisiia piid tavaliselt lühemad ja tihti kõverapoolsed, justnagu väändunud. Siirdesiia lõpusepiid paiknevad enamasti tihedalt ja sirgelt üksteise kõrval ning on märgatavalt pikemad.

Paraku – nagu siigade puhul tavaline – pole ka siin alati kõik lihtne ja selge. Kaugemal põhja pool Soome Perämeres on kohalikud väikesekasvulised merisiiad peaaegu sama tihedapiilised kui siirdesiiad ning seal saab neil vahet teha kasvukiiruste võrdlemise kaudu. Meil Pärnu jões sigiv siirdesiig on aga Läänemere mõistes ainulaadselt hõredapiiline – keskmine lõpusepiide arv on vaid 25 piires.

Tuleme nüüd Eesti rannikuvetesse. Oleme püüdnud ilusa mõõdulise siia ja üritame välja selgitada, kellega täpsemalt on tegemist. Üldjuhul on võimalusi neli ja nende tõenäosused sõltuvad püügipiirkonnast. Vaatame neid alljärgnevalt lähemalt.

Hõredapiiline merisiig. Lõpusepiide arv tavaliselt 18-24. Esineb peamiselt Hiiu- ja Saaremaal ning Liivi lahes koelmualade ümbruses ja väga pikki rändeid ette ei võta – enamasti mitte üle paarikümne kilomeetri. Kohati esineb vähearvukalt ka Soome lahe rannikuvetes. Veel eelmise sajandi keskel elas meie vetes kümmekond erinevat merisiia populatsiooni, igaüks seotud omaette kindla koelmualaga. Nüüdseks on neist mitmed päris hävinud – näiteks Kõiguste lahe, Vormsi ümbruse ja Haapsalu lahtede siiakarjad. Arvukamalt leidub kohalikku siiga veel Ruhnu, Hiiumaa laidude ning Vilsandi vetes.

Hõredapiiline siirdesiig, kes paljuneb Pärnu jões. Lõpusepiide arv tavaliselt 23–27 vahemikus. Esineb üle kogu Liivi lahe, arvukam on aga Pärnu lahes, Kihnu ümbruses ja Saaremaa kagurannikul. Ränded ulatuvad siirdesiigadele omaselt mitmesaja kilomeetrini ja mõnikord võib seda siiga kohata ka Hiiu- ja Saaremaa avamererannikul või Väinameres.

Tihedapiiline siirdesiig Läänemere põhjaosast, keda vahel ka nn Soome siiaks kutsutakse. Lõpusepiisid tavaliselt 26–33 piirides, piid on sihvakad ja paiknevad tihedalt kõrvuti. Eestis esineb kogu ranniku ulatuses, sagedamini Soome lahes ning Hiiumaa ja Saaremaa ümbruses. See siig paljuneb põhjapoolsemates jõgedes ja suur osa nendest kaladest on tõesti merre asustatud Soome kalakasvanduste poolt.

Neljanda variandina esineb saakides üksikute isenditena veel üks siirdesiig, kelle täpsem päritolu on siiani salapärane. Selle siia lõpusepiide arv varieerub 35–43 piirides. Siiauurija Ilmar Sõrmuse arvates pärines see siig Läti jõgedest, sest teda kohati enamasti Liivi lahe vetes. Sarnaseid väga tihedapiilisi siigu tabatakse mõnikord ka Soome lahest ja need kalad võivad olla külalised Laadoga järvest, kus sarnaseid siiavorme esineb.

Hindamaks erinevat päritolu siigade osakaalu saakides, koguti TÜ Eesti mereinstituudi seirepüükide käigus aastatel 2012–2017 enam-vähem kogu rannikuala ulatuses siigadelt otoliite ehk kuulmekive, mida seejärel laboris mikrokeemilise koostise järgi analüüsiti. Kokku saadi nii teada enam kui 200 kala elulugu, mille põhjal koostati ülevaade siigade kooslustest eri merealadel. Tulemused on ära toodud joonisel 1. Selgus, et kõigist analüüsitud kaladest moodustasid enam kui 60% Soome kalakasvandustest merre asustatud siirdesiiad. Mitmel pool Soome lahes – näiteks Vaindloo ja Prangli saare ümbruses ning Tallinna lahes – oli 100 % juhtudest tegemist põhjanaabrite asustatud kaladega. Looduslike meri- ja siirdesiigade osa oli märgatavam vaid Vilsandi ümbruses, Liivi lahes, Loode-Eestis ja paaris kohas põhjarannikul, näiteks Käsmu ja Kunda lahes.

Kas erinevaid siialiike on võimalik määrata ka ainult kehakuju põhjal? Sellel teemal kaitses Tartu Ülikoolis käesoleva aasta alguses Stella Miil magistritöö „Eesti siirdesiia (Coregonus maraena) ja merisiia (C. widegreni) asurkondade morfomeetriline analüüs“. Oma töös võrdles ta erinevate diskriminantanalüüside abil rannikumere 13 piirkonnast üles pildistatud 273 siiaisendi kehakuju erinevusi. Saadud tulemusi võrreldi kalade lõpusepiide arvu ja muude individuaalsete tunnustega ning saadi teada, et kuigi meri- ja siirdesiia kehakujude vaheline kattuvus on suur, saab ristvalideerimise põhjal kalade pea ja keha kõrguste ning keha pikkuse võrdlusel merisiigu korrektselt määrata 81,7% ja siirdesiigu 85,8% juhtudest – seega õnnestuks vastava programmi abil õigesti määrata ligikaudu neli kala viiest. Paraku on see kõik keerulisem paadis sipleva elusa kala korral, nii et lähitulevikus nutitelefoniga siigu määrata me veel niipea ilmselt ei suuda.

Eelpool toodud põhjustel on Läänemere siiasaagid statistikas kõikjal kirjas ühe liigina ning püütud meri- ja siirdesiia koguseid saame teada vaid hinnanguliselt. Pool sajandit tagasi oli Soome Põhjalahe siiasaakides arvukam merisiig (60–70% püütud siigadest), Soome lahes oli liikide osakaal umbes võrdne. Pärast massilist siirdesiia asustamist möödunud sajandi lõpukümnenditel suurenes Põhjalahes siirdesiia osakaal saakides 70–80% ja Soome lahes isegi 90% peale. Eesti rannikul oli liikide suhe tõenäoliselt sama. Tänapäevaseid proportsioone saame hinnata eeltoodud otoliidiuuringule tuginedes – Eesti põhjaranniku siiasaakides domineerib tugevalt siirdesiig. Merisiig on olulisem suuremate koelmualade piirkonnas püütud saakides, näiteks Väinameres või Ruhnu saare ümbruses.

Kuidas siiasaakidega siis viimasel ajal lood on? Eesti siiapüügi tippaeg jäi eelmise sajandi keskpaika – väikeste, aga rohkearvuliste kalurikolhooside ning kapronvõrkude tuleku algusperioodile. Aastal 1952 püüti Eesti merevetest näiteks üle 270 tonni siiga, valdav osa sellest saagist sügisperioodil koelmutelt. Ilmne ülepüük viis kohaliku merisiia varud juba samal kümnendil langusse, hiljem lisandus Läänemeres hoogustuva eutrofeerumise mõju – koelmualad mudastusid ja uusi tugevaid siiapõlvkondi tekkis aina harvem. Eelmise sajandi 60ndatel aastatel hakati Soomes suurtes mahtudes siirdesiiga merre asustama ja see kajastus mõne aja möödudes ka saakide tõusus. Aastal 1991 püüti Soome merevetest näiteks praegu uskumatuna tunduv kogus – 3500 tonni siiga! Selle kuldaja mõjud ulatusid ka meie vetesse, kus selle sajandi algul ulatusid saagid parematel aastatel poolesaja tonnini. Valdav osa sellest püüti Soome lahest.

Nüüdseks on massilisel asustamisel püsivate suurte saakide ajastu ilmselt otsa saanud. Soome siiasaagid merest küündisid möödunud aastal vaid napilt 300 tonnini, sellestki püüti enamus Põhjalahe kaugemast sopist. Saakide vähenemise peamisteks põhjusteks peetakse Soomes hüljeste arvu olulist suurenemist – paljud kalamehed on võrgupüügist loobunud. Seetõttu on langenud ka noorkalade asustamise kogused, kuna enda raha eest hüljeste ja kormoranide toitmisega ei ole paljud maksumaksjad enam nõus. Suurtele saakidele orienteeritud noorkalade massasustamist ei peeta enam sobivaks ka looduskaitse seisukohalt, kuna see põhjustab geneetilise mitmekesisuse kadumist. Pigem tuleks eelistada kohalike hääbumisohus siiapopulatsioonide turgutamist otse koelmutelt kogutud sugukalu kasutades. Marja inkubeerimine kalakasvandustes aitab korvata looduslike koelmualade halvast seisundist või ebasobivast ilmastikust tingitud suurt suremust ning loodusesse asustatakse juba elujõulised noorkalad. Eestis taasalustas Põlula kalakasvandus vahepeal katkenud noorsiigade asustamist Pärnu jõkke 2016. aastal. Viimastel aastatel on hakatud merisiiga asustama ka Paldiski lahte, Hiiumaa ümbrusse ja Käsmu lahte. Loodame, et saakides kajastub peagi ka Sindi tammi eemaldamine 2018. aastal, kuna nüüd on Pärnu jõe siiad pääsenud ülesvoolu seni kasutamata koelmualadele.

Niisiis – kui tahame ka edaspidi siiga püüda, laseme tal sügisel rahulikult kudeda ja katsume kalakasvanduste abiga jõudumööda toetada neid siiakarju, kes suisa hääbuma kipuvad. Samuti loodame, et ka tulevikus trehvab sekka pikki jäärohkeid talvi ja hiliseid kevadeid, mis siiale kui põhjamaisele kalale järelkasvu õnnestumiseks kõige soodsamad on.