Lõbusõidule või kalale minnes kanna alati päästevesti!

Tänapäevased päästevestid hobisõidu harrastajatele on mugavad ega sega kuidagi veesõidukil liikumist või kalapüüki.

Vestide klassifitseerimisel kasutatakse kandejõu mõistet ja see antakse njuutonites (N). Kandejõud 100N tähendab, et objekti või isiku veepinnal hoidmiseks rakendatakse tõstejõudu 10N ühe kilogrammi kohta.

Päästevestide kolm põhikategooriat vastavalt kandejõu suurenemisele on 100N, 150N ja 275N. 100N päästevest on mõeldud kasutamiseks peamiselt rannalähedastel ja kaitstud vetel, heade ja keskmiste ilmastikutingimuste korral. 150N päästevest (paukvest) sobib kasutamiseks erinevate ilmastikutingimuste korral. 275N päästevest on mõeldud kasutamiseks avamere karmides oludes.

Õige suuruse ja kandejõuga päästevest tõstab inimese kiirelt ja õiges asendis veepinnale ning hoiab pinnal ka inimest, kes ei oska ujuda, tagades abivajaja pinnal püsimise vähemalt 24 tundi. Päästevest tuleb valida vastavalt oma kaalule. Näiteks laste jaoks on päästevestide kaaluvahemikud 10–20, 20–30 ja 30–40 kg. Täiskasvanutele sobib vest, millele on märgitud 90+ kg. Nõuetekohane päästevest on varustatud helkurribade ja vilega.

Ujuvvest kandejõuga 50N on mõeldud n-ö toetava vahendina lühiajaliseks veesviibimiseks eeldusel, et pärast vettekukkumist saab või aidatakse inimene kiiresti veesõidukile või kaldale. Seda kasutavad peamiselt veespordi harrastajad. Ujuvvestil puudub krae, mis toetaks vette kukkunu pead ning selle kandja peab olema võimeline pääsemiseni end ise pinnal hoidma. Kuna ujuvvest ei taga hätta sattunud pinnal püsimist, vaid üksnes aitab sellele mingis ulatuses kaasa, ei pruugi see olla piisav lahendus olukorras, kus minnakse veekogule üksi ning juhtub õnnetus.

Paukvest on mõeldud inimestele kaaluga 40 kg ja enam. Paukvestid avanevad kandja vette sattudes ise või tuleb need nöörist tõmmates manuaalselt avada. Suruõhuballooniga veste tuleb tootja poolt määratud ajaperioodi tagant kontrollida ja hooldada.

Kui leiad end mis iganes põhjusel veest, päästevest seljas, on kõige olulisem säilitada rahu ja pidada silmsidet veesõiduki või mõne ujuva objektiga. Kui oled jõudnud juba päästjad välja helistada ja on arvata, et nad on lähedal või jõuavad peagi, püsi paigal, katsu mõnest ujuvast objektist kinni hoida ja oota päästjate kohalejõudmist. Püsi nn looteasendis – suru end vastu päästevesti ja tõmbu kössi.

Juhul, kui ümber läinud või uppunud veesõidukile loota ei saa, ära hakka kohe paaniliselt kalda poole ujuma, vaid mõtle esmalt hästi läbi, mida teha. Kui sul on kaasas veekindlas ümbrises mobiiltelefon, kutsu kiiresti abi. Katsu võimalikult vähe rabeleda, eriti jahedas või külmas vees, sest vees olles kaotab keha soojust 20 korda kiiremini kui õhus. Energia säilitamiseks väldi liigseid liigutusi ning vähenda kaitseta kehapinda.

Kui vettesattunuid on mitu, tuleks hoida üksteise lähedale. See annab kõigile kindlust, võimaldab vastastikku abi osutada ning lihtsustab päästjatel abivajajate leidmist. Pinnal püsimiseks tuleks kasutada kõiki ujuvaid esemeid, nt aerud, põhjalauad jne.

Riikides, kus on tehtud statistikat väikealustega juhtunud veeõnnetuste kohta, on jõutud järeldusele, et suurem osa vees hukkunud inimestest oleks päästevesti kandes pääsenud eluga. Nt Kanadas ja Ameerika Ühendriikides kogutud andmetele tuginedes võib väita, et päästevest puudus ligi 90 protsendil vees hukkunutest ning et suur osa elu kaotanud alajahtunutest kandis ujuvvesti (ingl buoyancy aid). Sageli on päästevestid veesõiduki varustuses küll olemas, kuid neid ei kasutata. Sellest aga, kui vest on ainult käeulatuses, ei piisa – juba vees olles ei jõua seda enam keegi selga panna.

Kui hoolid endast ja oma lähedastest, kasuta vee peale minnes päästevesti. Õpeta päästevesti selga panemist ka lastele!

Lemmiklooma päästevest

Veekogule minnes ei tasu unustada ka oma lemmiku ohutust. Päästevestid on olemas nii kassidele kui koertele, et tagada nende ohutu viibimine veekogul. Sarnaselt inimese päästevestidega on ka lemmiklooma päästevesti puhul oluline, et vest oleks kandjale sobivas suuruses ja korrektselt kinnitatud – nii ei ole see lemmiku jaoks häiriv ning tagab ka vesti toimimise õnnetuse korral.

Lemmiklooma päästevestid hoiavad looma vette kukkudes kõhuli asendis ning on selja peal olevat sanga saab kasutada looma veest haaramiseks või turvaliini külge kinnitamiseks.

Kalur Imre Kivi päästevestidest ja nende kandmisest

Mina leian, et loomulikult peab kaluril vee peale minnes päästevest seljas olema. Päästevest on alati number üks!

Päris elus ei käi kaluriamet ja päästevest sugugi alati kokku nagu sukk ja saabas. Päästevestiga on paadis tore olla siis, kui lihtsalt lõbusõitu teed. Kaluril aga segab seljas olev vest – eriti see klassikaline, kraega – töö tegemist. Kaluritööd on parem teha pauk- või töövestiga. Samas on nii, et kuigi klassikalise suure kraega päästevestiga oled sa suhteliselt kohmakas, siis päästevõimekuselt on see parim, mis olemas on. Automaat- ja nöörist tõmmatava päästevestiga kipub ikka nii olema, et kui suures sabinas oled, unustad kõik need koolitusel õpitud asjad ära. Keegi pole kaebust muidugi esitanud, et nöörist tõmmatav päästevest ei avanenud – ilmselt neid mehi enam lihtsalt pole.

Päästevest tuleb selga panna enne paati astumist – kuiva maa peal on aega seda korralikult teha. Kõik rihmad, kaasa arvatud see, mis jalgevahelt läbi käib, peavad olema kinni ja õigesti pingutatud. Merel kõikuvas paadis ja eriti siis, kui ollakse juba vette kukkunud, on päästevesti õigesti selga saada juba väga keeruline. Vesti paned selga ikkagi maa peal ja alles siis lähed paadiga merele. Mõnikord võib vestist abi olla juba nt paadisillalt paati astumise ajal.

Mina käin merel tavalise klassikalise päästevestiga ja selle põhjus on väga lihtne – mul teistsugust vesti pole. Vaadates merel olles ringi, tuleb siiski tõdeda, et enamik kalureid merel päästevesti selga ei pane, sest nagu öeldud, muudab vest töötamise märkimisväärselt ebamugavamaks. Kuigi Päästeamet näeks hea meelega, et kõik kalurid kannaksid merel päästevesti, on tegelikkuses sinnani jõudmine minu arvates üsna keeruline. Teisalt pole praegu kehtiva seadusandluse ajal (päästevest peab olema paadis, mitte seljas) kutselisi kalureid väga ka uppunud, pigem upuvad just napsitanud harrastajad või niisama ujujad. Minu arvates ei juhtu kaluritega fataalse lõpuga veeõnnetusi peamiselt seetõttu, et tööl käiakse kaine peaga ning kaluritel on suur merekogemus. Lisaks minnakse tavaliselt merele ka mitmekesi ja kui midagi peakski juhtuma, on abi kohe võtta.

Päästevest on vajalik ka talvel jäält kalastamisel. Merejää on tihti ettearvamatu – ööga võivad jäässe tekkida praod ning hommikuks kirmetise ja lumega kattuda. Kuigi jää võib visuaalselt tunduda üsna paks ja ohutu, võib selles ikkagi leiduda kohti, mis inimest ei kanna. Paksude talviste riietega ja ilma päästevestita on külmas vees väga keeruline pinnal püsida ja selleks ajaks, kui abi lõpuks kohale jõuab, võib läbi jää vajunu päästmiseks olla juba hilja.

Olgu suvi või talv – päästevestiga on alati ohutum ja turvalisem kui ilma päästevestita!