Linnamäe pais – jätkuvalt kahjulik kõigile peale omanike

Käesolevat artiklit ajendas mind kirjutama detsembri keskel rahvusringhäälingu portaalis ilmunud Kalle Vellevoogi artikkel Linnamäe paisu kaitseks (vt err.ee, 16.12.2021, „Kalle Vellevoog: Linnamäe paisul näeme, kuidas mälestistega ei tohi käituda“), kus oli välja toodud hulk argumente, miks Linnamäe paisu lõhede elupaikade taastamise nimel lõhkuda ei tohiks. Vaatleks alljärgnevalt mõningaid neist lähemalt.

Põhilise paisutuse säilitamise argumendina tõi Kalle Vellevoog välja rohelise elektrienergia tootmise. Selliseid argumente ei saa aga välja käia ilma numbriteta, mida Kalle Vellevoog paraku ei esitanud. Kui palju Linnamäe elektrijaam viimase viie aasta jooksul reaalselt elektrit tootnud on, ei tea Keskkonnaameti inimesed ega ka mina. Saatsin sellekohase infopäringu nii Eesti Energiale kui Eleringile, aga sain mõlemast vastuse, et tegemist on konfidentsiaalse infoga ja nemad sellisele küsimusele vastata ei saa. Vestlesin sel teemal ka mitme hüdroenergia tootmisega kursis oleva spetsialistiga ja nende arvamused Linnamäel toodetud elektrihulga osas olid üsna erinevad, aga sellega nõustusid kõik, et suvisel perioodil, kui vett on vähe, pole kõnealuses jaamas elektrit toota võimalik.

Teise argumendina tõi Kalle Vellevoog välja, et elektrijaama pais soovitakse lammutada 1000 lõhe elupaiga taastamise nimel. Teadmiseks Kalle Vellevoogile, et lõhe on merekala ega ela püsivalt jões. Lõhe sünnib jões ja naaseb reeglina 5–6 aasta pärast oma sünnijõkke kudema. Suur osa Eesti lõhedest koeb endise Tartu Ülikooli lõheuurija Mart Kanguri andmetel ainult ühe korra elu jooksul. Kust on võetud viidatud lõhede arv, s.t 1000 isendit, jääb minule arusaamatuks. Kui palju lõhesid Jägala jõkke kudema tõuseb, saab täpselt teada kümnekonna aasta jooksul pärast paisu lammutamist. Jões igal aastal sündivate lõhede hulga aga saab välja arvutada kudekalade arvu järgi. See number jääb kindlasti sadadesse tuhandetesse.

Kui paljudele jõgedele on võimalik paisude kõrvale ehitada kalatrepp, siis Jägalal selline võimalus puudub. Põhjuseid selleks on kolm. Esiteks on suvekuudel Jägala jões niivõrd vähe vett, et kalatrepp ei saa kuidagi toimida – vett kalatrepi ja hüdroelektrijaama jaoks lihtsalt ei jätku. Kuigi lõhed tulevad jõkke kudema kõrge veega oktoobris-novembris, laskuvad noorjärgud ehk smoldid jõest merre just suvekuudel. Sel ajal jääb kalatrepp kuivaks ning kalad hukkuvad.

Teiseks põhjuseks on Linnamäe paisu kõrgus, 11,8 meetrit (töörõhk 10 meetrit). Tavaliselt nii kõrgetele paisudele kalatreppe ei ehitata, sest need ei taha tööle hakata. Kolmandaks soojeneb Linnamäe paisu taga paisjärves olev vesi suvel üle 20°C ja lõhesmoldid sealt läbi ujuda ei taha, õigemini ei saa, sest nende tervis ei pea nii kõrgele temperatuurile vastu. Eraldi tuleb rõhutada ka fakti, et suur osa kunagistest lõhe koelmualadest jääb praeguse paisjärve alla, mistõttu ükski kalatrepp ei lahendaks kudemiseks vajalike koelmute probleemi.

Miks lõhet üldse kaitsta? Lõhe on Eesti kalade kroonijuveel, kel on suur tähtsus meie kalastiku loodusliku koosluse tasakaalus. Kui meie oma kalade populatsioon satub tänu inimese poolt ümberkujundatud loodusele ohtu, kipuvad kohe asemele tulema võõrliigid. Need aga käituvad täiesti ettearvamatult ning võivad muuta oluliselt ka meie endi elukeskkonda. Sellepärast tuleb kõiki seni allesolevaid looduskooslusi kaitsta.

Linnamäe elektrijaama paisutuse likvideerimise ja siirdekalade rändevõimaluste loomise kasuks räägib ka paisu tehniline seisukord. 2011. aastal viisid Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ, Läti geoloogiavaldkonna ettevõtte Unicone SIA ja Riia Tehnikaülikooli ehitusmaterjalide laboratoorium seoses Linnamäe kalapääsu projekteerimisega läbi hüdrosõlme tehnilise olukorra põhjalikumad uuringud. Leiti, et rajatise pikaajalise ekspluatatsioonikindluse tagamiseks on hüdrosõlme konstruktsiooniosade uuendamine või täiendamine möödapääsmatult vajalik. Nende abinõude mitterakendamise korral võib hüdrosõlme betoonkeha käitumine olla ettearvamatu, sest:

– betoon on piirkonniti väga erinevate tugevusnäitajate ning külmakindlusega;

– betooniproovide võtmisel ei satutud kordagi terasarmatuurile, millest võib järeldada, et armatuur nendes konstruktsioonides puudub või on väga hõre;

– vesi tungib läbi betoonseina ja jääb püsima paisu kehas;

– paisusisene drenaažisüsteem puudub või ei tööta.

Tänaseks on paisu tugevdamiseks mingis ulatuses betoonitöid küll tehtud, ent paisu ohutus ei ole kaugeltki tagatud. Küll aga on Linnamäe pais tänu uuenenud välimusele minetanud kultuurimälestise staatuse. Üldse on kogu jutt paisu suurest arhitektuurilisest ja kultuurilisest väärtusest sügavalt küsitav, kuna hüdroelektrijaama pais tunnistati omaniku enda ettepanekul kultuurimälestiseks alles detsembris 2016.

Täna majandab Linnamäe paisu ja sealset hüdroelektrijaama OÜ Wooluvabrik ning selle ainsaks juhatuse liikmeks on äriregistri andmetel advokaadiametit pidav Vahur Kivistik. Kirjutasin Vahur Kivistikule ja pakkusin välja, et võiksime elektrijaamas kokku saada, teha mõned fotod ja asjast lahtiste kaartidega rääkida. Vahur Kivistik kokkusaamisest keeldus, küll aga palus saata mind huvitavad küsimused e-mailile. Kuna Vahur Kivistiku näol on tegemist advokaadiga, oli tegu juriidiliselt igati korrektse käitumisega, kaitsmaks omanike ärihuvisid. Inimlikus plaanis ei kõlba selline suhtumine aga kuskile – kui tahetakse rõhuda paisule kui kultuurimälestisele, aga objekti ei lasta seestpoolt vaatama isegi ajakirjanikku, on ilmselt tegu millegi niisugusega, mida näidata ei tohi või ei saa.

Minu arvates on Linnamäe hüdroelektrjaama näol tegemist väga segase ettevõtlusvormiga, kuhu on maetud ka suur hulk maksumaksja raha ja kus reaalne tulem on peidetud juriidiliste nüansside ja advokaadi kaitse taha. See lubab oletada, et ega seal reaalset elektritootmist ilmselt eriti toimugi. Samuti pole tegemist ajaloolise vaatamisväärsusega, kuna paisu ja elektrijaama ilmet on oluliselt muudetud. Lisaks kõigele on objekt inimestele ka ohtlik. Jões kudemas käivad lõhed, meriforellid, jõesilmud, siirdesiiad, vimmad, teivid ja särjed on aga reaalsus, kelle elutegevus ja arvukus ähmases olekus ettevõtluse alla kannatab. Kuna Jägala jõgi kuulub iga-aastaste laskujate potentsiaalilt meie Soome lahe nelja parima lõhejõe hulka (kalateadlaste hinnangul on Linnamäe paisu ning Jägala joa vahele jääv lõik andma iga-aastaselt 8000–13000 lõhe noorjärku), kannatavad paisu tõttu otseselt nii Läänemere lõhe populatsioon kui kogu põhjaranniku rannakalandus laiemalt. Hetkel on Jägala jõgi nii lõhe kui ka teiste siirdekalade taastootmisjõena sisuliselt tähtsusetu.

Leian, et antud juhul ei kaalu kitsa ringi ärihuvid kuidagi üles paisu eemaldamisega ning looduse loomuliku toimimisega kaasnevat kalanduslikku kasu. Sestap tuleb paisutus Linnamäel igal juhul likvideerida – mida varem, seda parem!

PS. Lõhe kudemisaegne röövpüük, nagu väidab Kalle Vellevoog oma artikli lõpus, ei ole tänu vabatahtlikele kalakaitsjatele ühelgi meie jõel enam ammu eriline probleem, rääkimata veel selle kontrollimatuist mõõtmeist. Lõhekalade populatsiooni kaitstakse kõikjal maailmas just kudealade kaitsmise ning rändetõkete eemaldamise kaudu.

Kommentaar

Martin Kesler, TÜ Eesti mereinstituudi lõheuurija

Kalamehe vaatenurgast tuleb rõhutada, et Jägala jõe alamjooks kuni joani on ajalooliselt olnud teada-tuntud hea lõhejõgi, kus esinesid ka teised siirdekalad. 1920ndatel Linnamäe paisu rajamisega minetas Jägala jõgi selles osas oma tähtsuse. Paisu alla rändab praegugi üllatavalt palju lõhet, kuid järglasi ei suuda nad seal mainimisväärselt tekitada, tingimused jões seda ei võimalda. See on ka põhjus, miks pole seal sügisel lõhepüügi keeluaega kehtestatud (kas selline püük peaks ka jätkuma, väärib kindlasti eraldi arutelu). Linnamäe paisu avamisel hakkaks Jägala jõgi ise uuesti panustama meie siirdekalade taastootmisse ning jõe alamjooks muutuks oluliselt atraktiivsemaks lõhepüügikohaks.

Väga põhjaliku ülevaate Linnamäe paisul toimuvast saab Keskkonnaameti kodulehelt (https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/raagi-kaasa/keskkonnamoju-hindamiste-avalik-valjapanek).