Varustus
Kuidas saada lendõngeritv nööriga sõbrustama
Kuigi lendõngitsemine pole päris raketiteadus, on tegemist tehnilise ja teistest püügiviisidest keerulisema kalastusdistsipliiniga. Kui me jätame kõrvale heitetehnika, põhjustab algajatel kõige enam probleeme ridva ja nööri omavahel klappima saamine. Järgnevas loos tulebki juttu neist asjadest, mida peaks silmas pidama kalamees, kes on otsustanud osta endale esimese lendõnge ning püüab ritvade ja nööride maailmas esimesi samme astuda.
Kuna tavaliselt jõutakse lendõnge juurde pärast spinningut, tuleks alustuseks peatuda ühel põhimõttelisel ja väga olulisel momendil, mis neid püügiriistu eristab. Nimelt heidetakse spinningu puhul lanti, millel on piisav kaal ja mis tänu sellele veab endaga kaasa nööri või tamiili. Lendõnge puhul on kõik vastupidi – kogu heidetava massi moodustab nöör ja see võtab endaga kaasa putuka, mis ise mingit märkimisväärset kaalu ei oma. Valdava enamuse lendõngitsemisel kasutatavate putukate kaal mahub ühe grammi sisse ja ka 1-grammine putukas on püügiviisi mõistes juba raske ja paiguti ekstreemnegi. Sellest tulenevalt on ka nende kahe püügivahendi heitetehnika põhimõtteliselt erinev. Et lendõngeheited füüsikalises mõttes toimima saada, on alustuseks kõige tähtsam see, et ritv ja nöör omavahel kokku sobiksid ja heidetel koostöövõimelised oleksid.