Kuidas läheb kohal Peipsi järves?

Peipsi järv oma suure avatud veealaga, hästi läbisoojeneva ja vähese läbipaistvusega ning enamasti hapnikurikka veega on kohale väga sobiv elupaik. Kuid kohal ei ole järves alati hästi läinud. Eelmise sajandi teises pooles oli selle peapõhjuseks intensiivne püük väikesesilmaste aktiivpüünistega, mille tagajärjel hävitati suures koguses kohamaimusid. Nüüd, kui järve kohavarud on kahanenud väiksemaks kui tavaliselt, on selle peapõhjus halbades keskkonnatingimustes koha kudemise ajal, mõnel aastal ilmselt ka maimude toitumise ajal.

Koha oli oluline töönduskala juba möödunud sajandi 30ndatel aastatel, mil tema saagid ulatusid enam kui 400 tonnini. Pärast Teist maailmasõda toimunud intensiivse traalpüügi (algul) ja põhjanoodapüügi (hiljem, kasutuses üle 90 nooda) tulemusel aga tema varu hävines ja saagid jäid pea kolmekümneks aastaks väga väikesteks. Tavalised olid isegi 10–20-tonnised aastasaagid. Pärast noodapüügi märkimisväärset piiramist (kasutada lubati kuni 20 noota nii Eesti kui Vene poolelt) eelmise sajandi 1970ndatel aastatel hakkas järve kohavaru taastuma ja saagidki tasapisi suurenema. 1989. aastal püüti järvest juba 933 tonni koha ja sealtpeale on teda igal aastal (mõne erandiga) püütud ligikaudu 1000 ja enam tonni aastas (vt joonis 1), keskmiselt aga 1325 tonni aastas. Eesti-poolsed kohasaagid on sel perioodil (aastatel 1989–2023) olnud keskmiselt 643 tonni aastas ehk ligikaudu pool kogu järve kohasaagist. Suurem osa kogu järve kohasaagist püütakse Peipsist ja Lämmijärvest. Pihkva järvel toimetab ainult Vene pool ning sealsed saagid moodustavad praegu ligikaudu 20% kogu järve kohasaagist. Eesti poolele kuulub Pihkva järvest väga väike osa (1,4% selle pindalast) ja sealsed saagid arvestatakse Lämmijärve kohasaakide hulka. Üldiselt on Eesti ja Vene poole kohasaagid ajapikku muutunud sarnasemaks, oma püügivõimalusi on paremini kasutanud Eesti pool (tabel 1).