Loodusesse sulandumine

Ujuk peatus hetkeks voolus ja kadus vee alla. Habe haakis ja ritv tõmbus mõnusasti looka. Pillikeelena pingul tamiil vilises tuule käes, kui järjekordne vimb vee all ringi sööstis. Tund aega tagasi Habeme kõrvale võrendikule tulnud sinise nokamütsiga mees kirus valjusti.

„Jälle ilus, jah?“

„Sööstude järgi tundub korralik,“ vastas Habe. „Minu arvates sa püüad liiga poolest veest. Tõmba meetrijagu sügavamaks. Vimb on põhjakala.“

Habe polnud niisugusele vimmavõtule varem sattunud. Nagu Erich Kriegeri tegelane Jan Uuspõllu Tartusse mineku filmis ütles – täna saab pime kah keppi. Pane ainult midagi konksu otsa söödaks ja viska õng vette. Limiit oli täis juba seitsmest hommikul, edasi oli puhas lustimine.

„Ah, ära aja,“ kohmas nokatsiga naaber, aga nihutas igaks juhuks siiski ujukit ridvaotsa poole. „Ma olen siit kogu aeg nii sügavalt püüdnud. Pühapäeval alles tõmbasin pool sumbatäit, kõik ilusad suured.“

Sinise nokamütsiga mees ujutas oma korgi otse Habeme ette, ent haakides oli Habemel jälle vimb, nokatsiga mehel aga viidikas. Võtt oli nii hea, et Habemel tuli vimba iga triiviga. Nad jäid otsa isegi siis, kui ta tahtis rakendust lihtsalt veest välja tõsta, et see ümber visata.

„Kalamehel peab olema võimalus vahepeal õnge niimoodi välja tõmmata, et kala otsas pole,“ muheles Habe endamisi. Valjusti ta seda muidugi ei öelnud, mine tea.

Kui Habe oli püüdnud ja tagasi visanud järgmise limiidi jagu vimbasid, oli nokatsiga mees saanud peotäie väheldasi särgi ja viidikaid ning muutus aina rahutumaks. Lõpuks koukis ta kotist pudeli viina ning keeras sellelt korgi krõbinal maha.

„Kurat, kuni põhitöö on tegemata, ei saa ikka looduse asjadele keskenduda. Tahad kah?“

Habe raputas pead.

„Eks sa ise tead,“ vastas sinise nokamütsiga mees. Ta tõstis pudeli suule ja kulistas mõnuga. Vähemalt pool pudelit, hindas Habe, ning jäi huviga ootama, mis edasi saab.

„Ma vist natuke istun,“ teatas nokatsiga mees mõne aja pärast. Ta sättis ridva hoolikalt otsapidi vette, vajus ise, totsti, pajude kõrvale kaldapõndakule ning püüdis aina pehmeneval keelel seletada, et ega enne kala ei saagi, kui kalamees pole korralikult loodusesse sulandunud.

„Muidugi. Tunne end mugavalt,“ ütles Habe.

„Jajah… Ega see vimmapüük on ju päris väsitav. Päike ja tuul ja… Tead küll.“

Viis vimba hiljem heitis Habe pilgu naabri poole. Too oli vajunud kaldapõndakule külili ning magas norinal õiglase und. Sinine nokamüts vedeles sealsamas kõrval. Loodusse sulandumine oli olnud raske, kuid täielik.

Kui Habe pilgu jälle jõele pööras, oli ujuk kadunud. Ta haakis ja vee all alustas sööste järjekordne ilus kala.