Kormoranidest ja munade õlitamisest

Kormoranide osas on toimunud väike edasiminek – kohus ei rahuldanud sel aastal ornitoloogide esialgse õiguskaitse taotlust ning mitmel laiul õnnestus munad ära õlitada. Loomulikult on selle üle hea meel, et vähemalt mingis osas on terve mõistus võidule pääsenud. Teisalt aga, olles suhelnud mitme õlitamistalgutel osalenuga, jäi nende jutust läbi kumama kahtlusenoot, kui efektiivne see tegevus reaalselt ikkagi on.

Õlitamine on roppraske töö ja parajalt suur ettevõtmine oma spetsiifika ja nüanssidega – organiseerimine, varustusega seotud küsimused, tegevuste ajastamine (ülioluline!), laidudele sõitmine, kivide vahel (osades kohtades ka puude otsas) ukerdamine ning õlitamisega kaasnev mahukas statistiline paberimajandus, mida Keskkonnaamet nõuab (kui palju pesi, mitu muna jne). Ettevõtmise edukus on kinni paljudes pisiasjades, kasvõi näiteks selles, et kapten peab tundma laidude ümbrust, et mitte paati ära lõhkuda, samuti teadma, kust üldse on võimalik laiule minna. Munade õlitamise ajastus peab olema täpne (muidu on embrüo munas liialt kaugele arenenud või pojad juba väljas) ja parim aeg selleks on ilusatel kevadpäevadel, aga tavaliselt on siis inimestel muud kevadised toimetused. Lisaks vajavad õlitajad väljaõpet – mida üldse tohib ja mida mitte, millised on õiged töövõtted jne. Õhinapõhiselt, oma kulu ja kirjadega ning isikliku elu arvelt toimetades võib see initsiatiiv kiiresti hääbuda.