Koha olukorrast Pärnu lahes

Pärnu laht oma hästi läbisoojeneva, madala soolsuse ja vähese läbipaistvusega toitaineterikka veega on Eesti aasta 2024 kalaks valitud kohale sobivaks elupaigaks. Kuigi see mageveelist päritolu ja kudeperioodil soojemat vett otsiv kala võib püünistesse sattuda pea kõikjal Eesti rannikumeres, on läbi aegade siiski just Pärnumaa rannikumeri, eeskätt Pärnu laht, kõige saagikam piirkond.

Juba aastal 1777 kirjutas Hupel oma raamatus „Topographische Nachrichten von Lief -u. Ehstland“ Pärnu lahest kui tuntuimast koha püügialast kogu Liivi- ja Eestimaal. Paraku juba 19. sajandi lõpukümnenditel nenditi, et kohasaagid kahanevad ja selle üheks peamiseks põhjuseks peeti asjaolu, et kevadise räimepüügi käigus saab hukka suurel hulgal sõrmepikkuseid koha noorjärke. Märgiti ka seda, et püüdjaid on liiga palju ja kaldale tuuakse kõik, mis kätte saadakse. Paraku intensiivistus püük peale Eesti iseseisvumist veelgi ja 1930-ndatel toodi kaldale koha rekordsaagid – 1932. aastal lausa 810 tonni. 1936. aastal oli kevadisel kudeajal Pärnu lahte püügile pandud 1520 mõrda. Koha eksporditi suurel hulgal Euroopasse. Paraku hakkasid sellise püügisurve tingimustes saagid kahanema – ei arvestatud saamahimus praktiliselt mingite reeglitega. Siiski olid 1930-ndate teises pooles kohasaagid võrreldes praegusega üüratult suured – keskmiselt ligi 400 tonni aastas. Sarnaselt tänapäevaga süüdistati varu kahanemises  ülepüüki, hülgeid ja tihedaid mõrdu ja ega see vale ei olnud.