Kevad paguluses

2020. aasta varakevadel vallutas koroonaviirus Eesti ning meie pere põgenes selle eest Vigala jõe kaldal olevasse maakoju. Elu oli lukus kuni suveni ja suure osa sellest ajast kasutasin ma vimmapüügiks. Käisin peaaegu kaks kuud iga päev jõe ääres ning jälgisin oma silmaga, kuidas sel ajal muutus nii loodus, kalade saagikus kui ka püügituhin. Kui keeluaeg lõppes, olin oma isu nii täis püüdnud, et ei läinud enam pikka aega jõe lähedalegi…

21. märts 2020. Viies päev. Kuna oli laupäev, jõudsin jõe äärde varem kui tavaliselt – poole kolme paiku olin Vanamõisa all. Rumbal hakkas tasapisi laulupeoks kiskuma, paar autot seisis silla juures, sirge peal oli veel neli-viis. Ei usu, et seal veel vimba liigub, aga mine sa tea… Ilm oli pilves ja külm – pigem talv kui kevad. Sooja oli vaid paari kraadi ümber. Õnneks oli kirdetuul nii nõrk, et üle põllu astudes sain higi kenasti lahti. Talvekombekaga pikalt vantsida ei ole ikka mõnus.