Kallim ei ole alati parem

Hästi raske on arvutiekraani ees istuda ja tööd teha, kui väljas on mõnus kuldne sügis ja jõest rebitakse microjigiga ilusaid ahvenaid. Just sellest microjigitamisest, õigemini ühest rakenduse komponendist – fluorocarbonist vahejätkust landilõksu ja peene nööri vahel tahakski natuke rääkida. Ja nimelt – kui palju te olete söandanud kahelda asjades, mis on nii sügavale pähe kinnistunud ja iseenesestmõistetavad, peaaegu nagu aksioomid, et nende paikapidavust pole justkui vähimatki alust kahtluse alla seada? Näiteks kui meile on kogu aeg korrutatud, et võta kindlalt fluoro, see on hea jäik ja pakub haugihammaste ja vastu põhja (kive, veetaimi jne) hõõrdumise vastu palju paremat kaitset kui tavaline monofiil, siis enamik meist ju nii teebki. Sõber soovitas, talle omakorda soovitas hea tuttav ja nii edasi, järelikult peab olema usaldusväärne asi. Kas me korrakski mõtleme, kust see jutt alguse on saanud?

Kui trükkida YouTube’i otsingusse „mono vs fluoro“, tuleb välja mustmiljon erinevat videot, kus kalamehed-suunamudijad seletavad pikalt ja laialt, mille kõige poolest fluorocarbon harilikust monofiilist erineb ja miks selle kolm või enamgi korda kallim hind igat penni väärt on. Juba mõni aeg tagasi aga võtsid kalamehed, kes peavad YouTube’is kanalit Salt Strong, eri fluorocarbonite omadusi kontrollida. Kui muude fluorodele omistatavate finessidega (jäikus, uppuvus, väiksem märgatavus jm) oli nii ja naa, siis väidetavalt eesrindliku abrasiivi- ja hambakindluse osas, mille tõttu paljud kalamehed nööri ja landilõksu vahel just fluorot kasutada eelistavad, hävis fluorocarbon kõige harilikuma monofiili vastu täielikult. Sellest videote sarjast said inspiratsiooni teisedki kasutajad ning praeguseks on analoogilisi teste tehtud õige mitmeid.