Hüljes, va karvakala

Viimastel kümnenditel stabiilselt 6–7% aastas kasvanud hallhüljeste arvukus Läänemeres on toonud kaasa surve kalavarudele ning kalanduse tulususe kahanemise. Eestis on täna hinnanguliselt 5500 hallhüljest, aga kuna liik on väga liikuv ja geneetiliselt on asurkond üle Läänemere üks ja sama, tuleb hülgeprobleemi puhul rääkida kogu Läänemere arvukusest, mis täna ca 60 000. Kalateadlased leiavad, et hüljeste arvukust tuleks sarnaselt maismaaimetajatele kontrollida, hülgekaitsjad aga on seisukohal, et hülgeid pole veel piisavalt palju ning et arvukuse piir – keskkonna kandevõime – on veel saavutamata.

Hüljeste tegevus ei ole enam kaugeltki ainult kutseliste kalurite probleem, vaid see puudutab aina enam ka harrastajaid. Üks Põhja-Eestis elav ning regulaarselt võrguga kalastav tuttav räägib juba mitu aastat, kui tema käikude ja saakide kohta uurin, et käib peamiselt hülgeid toitmas. See tähendab, et võrku nõudma minnes on selles kalade asemel üksnes suured augud. Saagist oled niikuinii ilma, aga lõhutud võrk vajab asendamist ja see tähendab rahalist väljaminekut. Hiiumaa ja Saaremaa kalamehed, kes käivad merel siiga püüdmas, on sunnitud võrkude juurde valvesse jääma ja need pärast päikese loojumist välja võtma, sest hommikuks oleks alles ainult räbalad ja ei mingit siiga. Pärnu lahte pandud mõrdade juures valvavad nn väravavaht-hülged – loomad, kes on selgeks õppinud, et kui mõrrast kalu kätte saada pole võimalik, tuleb passida juhtaia juures, kust kalad mõrda sisse ujuvad. Pärnu kaluri Urmas Marguse sõnul sõid hülged 2022. aasta kevadest sügiseni tema püünistest 119 lõhet, lisaks veel hulgaliselt muid kalu – meriforelli, koha jt. Lõhutud nakkevõrkude hulgast ei maksa üldse rääkida.