Forellipüük loaga jõgedel muutus üleöö kordi kallimaks

Forellipiirkonna hooajakaartide kaotamine toob tõsistele forelliküttidele kaasa kordadesse ulatuva hinnatõusu, röövpüügi suurenemise jõgedel ning osade piirkondade kalameeste ebavõrdsesse olukorda seadmise, kirjutab grupp Järvamaa forellipüüdjaid oma Kalastajale saadetud kirjas.

Reedel, 27. novembril 2020 väljastas Keskkonnaministeerium pressiteate pealkirjaga „Tuleval aastal on harrastuskalastajate elu kergem ja võimalusterohkem“, mis muuhulgas ütles järgmist: „Kesk-Eesti forellijõgedel kaotatakse järgmisest aastast nn perioodikaardid ehk need kalastuskaardid, mida oli võimalik soetada hooajaks ehk ajavahemikule 1. veebruarist 14. septembrini. Forellijõgedel on püügikoormus üsna suur ja selle paremaks hindamiseks on vaja saada ülevaadet kalastuspäevade tegelikust arvust. Seepärast saab sealsetele jõgedele tuleval aastal osta ühepäevaseid püügilube. Kuna nende lubade arv ei ole piiratud ning senine praktika näitab, et 99% neist võetakse elektrooniliselt, siis kalastajatele midagi ülearu keeruliseks ei muutu. „Näide sujuvast üleminekust on võtta lõhejõgedelt, kus kunagi olid samuti perioodikaardid, kuid nüüdseks on üle mindud lühiajalistele lubadele, mis võimaldab püügikoormust jälgida ning reguleerida,“ selgitas Herki Tuus.“

Mis juhtus

Juhtus see, etühel harrastuskalastajate grupil läks oma lemmikpüügiga tegelemine sama püügipäevade arvu juures üleöö 19 korda (!) kallimaks. Päevaluba maksab 3 eurot, 1. veebruarist kuni 14. septembrini on 226 püügipäeva, mis kolmega korrutades annab tulemuseks 678 eurot, millele lisandub lubade ostmise tasu. (Seni maksis hooajaluba 36 eurot.) Hea küll, selliseid kalamehi, kes iga päev forelli püüdmas käivad, reaalselt vist pole, aga püügipäevade arvestuses on see võrdlus siiski adekvaatne.

Kuidas hooajaloa kaotamine erinevaid kalamehi mõjutab? Lihtne matemaatika näitab, et 36 euro (senise hooajaloa tasu) eest saab päevalubadega käia forelli püüdmas vaid 12 korda (tegelikult isegi 11, sest loa ostmine maksab kah). Nii vähe päevi ei püüa seitse ja pool kuud kestval hooajal mitte ükski tõsine forellikütt. Nende keskmine hooaja püügipäevade arv jääb vahemikku 30–40, isegi üle 50. See tähendab, et endises mahus forellipüük hakkab neile meestele reaalselt maksma nüüd 90–160 eurot, millele lisanduvad kalastuskaardi ostmise tasud. Mõnele on see muidugi kommiraha, käib ja õhkab, et nii hea, saab lõpuks rahulikult püüda, sest igasugused ei tolgenda jalus, enamike inimeste jaoks on see aga arutult suur väljaminek. Ei maksa unustada, et väljaspool Tallinna ja Harjumaad on palgad hoopis teises suurusjärgus kui pealinnas. Järeldus – hooajalubade kaotamine soosib pühapäevakalameest, aga tõsisele forellikütile, kes muid kalu eriti ei püüagi, samuti kohalikule kalamehele tähendab see röögatut ja enneolematut hinnatõusu ning piiratud püügivõimalusi. Kas see ongi lubatud kergem ja võimalusterohkem elu?

Selle kõige peale võib nüüd muidugi öelda, et keegi ei käsi ju forelli püüda, püüdke hoopis särge. Ei maksa siiski unustada, et näiteks Paide kandis muid arvestatavaid kalajõgesid peale kalastuskaardi alla kuuluvate forellijõgede ju ei olegi. Terve rea kohalike jaoks on see ainus võimalus õhtuti pärast tööd paar tundi jõe ääres kala püüda ja tööpäevast välja puhata. Kolmeeurose päevahinnaga ei jaksa enamik neist õhtuseid mõnetunniseid kalapüüke endale enam ligilähedaseltki endises mahus lubada.

Mis on hooajalubade ülesanne? Mujal maailmas on pikad hooajakaardid kehtestatud suuresti kohalikku kogukonda silmas pidades. On täiesti loomulik, et kohalik elanik käib kohalikul jõel kalal rohkem kui kaugemalt tulnud turist. Kohaliku jaoks on kalapüük igapäevane elu osa ning selleks ongi loodud võimalus osta odavama hinnaga hooajakaart. Näiteks Norras, mida meil siin viimasel ajal mitmetes küsimustes eeskujuks tuuakse, on sellistel lubadel kolm tasandit – kohalik (maakonna) elanik, Norra riigi kodanik ning turist, kusjuures kohaliku elaniku jaoks maksab kogu hooaja luba sageli vähem või sama palju kui turisti jaoks üks nädal.

Lisaks hoiab kohalik kalamees, kes jõe ääres käib, tavaliselt ka silmad ja kõrvad lahti ning teavitab röövpüügist, reostusest jmt negatiivsetest asjaoludest. Praegu jääb natuke selline mulje, et metsa alla on valatud koorem rämpsu, aga selle asemel, et probleemne sodihunnik lihtsalt ära likvideerida, piiratakse metsas liikumist, et inimesed nii palju ei karjuks.

Argumendid ei päde

Hooajaloa kaotamisel on Keskkonnaministeeriumi poolt välja käidud argument, et ühepäevaste lubadega saab justkui täpsemat statistikat ning eesmärk on viia süsteem samadele alustele nagu sügisene lõhe- ja meriforellipüük jõgedes. Viimase kahe statistika vajadusest võib aru saada, sest nii lõhe kui meriforell on olulised püügikalad ka kutselistele kaluritele ning Läänemere lõhe olukorra parandamisel on väljapüügi statistikal oluline roll. Samas jõeforelli püüavadki ainult harrastuskalastajad ja kutselistele see korda ei lähe. Ka ei ole jõeforell riiklikul tasemel oluline kalaliik nagu tõugjas, tuur, lõhe ja mitmed teised, mis seab ülidetailse statistika vajaduse kahtluse alla.

Siinkohal on paslik küsida, milleks seda ülitäpset statistikat jõeforellide kohta üldse tarvis on, kui sellega peale hinnatõusu põhjendamise niikuinii midagi ette ei võeta? No kuidas ei võeta, küsitakse nüüd. Aga mida on võetud, ütleme, viimase 10 aasta jooksul? Mitte midagi! Näiteks Pärnu jões on jõeforelli väljapüük langenud kunagisega võrreldes katastroofiliselt (kogu hooaja jooksul püütakse ca 6,5 km pikkuselt forellilõigult vaid mõnikümmend mõõdukala) – seda on saanud rääkida aastaid, aga ametnikud ütlevad vastuseks, et jõeforelliga on kõik väga hästi, mistap pole kavas isegi Põlulas liigi sugukarja looma hakata, et reaalses elus sisuliselt alla varude taastootmise piiri langenud kriitilist massi asustamistega täiendada.

Täpsema statistika argumendi vastu räägib ka asjaolu, et kuna aruandluses puudub võimalus näidata, millisel jõel kalal käidi (on vaid lahtrid saagi deklareerimiseks), siis kuidas ühepäevaste kalastuskaartide süsteem annab konkreetsete jõgede külastatavuse või püügikoormuse kohta infot juhul, kui mõõdukala (või üldse kala) ei saadud? Luba kehtib ju tervele hulgale jõgedele samaaegselt.

Ja lõpuks kõige olulisem statistikat puudutav moment – millise baasperioodiga on võrreldav niisugune statistika, mille aluseks on vaid kolmeeurosed päevaload? Püügipäevade arv ju väheneb kordades, sest päevalubadega ei käida enam nii palju kui hooajaloaga. Mida selline moondunud statistika otsustajale annab? Ainus trend, mis ühepäevaste lubadega kindlasti välja tuleb, on see, et püügikoormus on suurem kevadel ja varasuvel. Seda aga teavad kõik niikuinii!

Hinnatõus on üldiselt põhjendatud kahel juhul – kui on suurenenud kulud toote või teenuse pakkumiseks (kallinenud sisendid või tehakse midagi rohkem või endisest paremini) ning kasvanud nõudlus. Küsigem nüüd, kas riik on forellipiirkonna jõgedel teinud viimasel ajal mingeid töid, mis jõgede või nende kalavarude olukorda niivõrd olulisel määral on parandanud, et kalamehed sellest nüüd võrdelises mahus osa saavad? Kas jõgedes on nüüd rohkem kala? Kas kalad on suuremad? Kas kaasa tohib võtta senisest rohkem kalu? Ei! Hoopis ööpäevast väljapüüki piirati kahe kalaga, väites samal ajal jätkuvalt, et forelliga on kõik nii hästi, et teda pole vaja isegi juurde asustada. Väide, et külastatavus on ülemäära suur, ei ole tõsiseltvõetav, sest möödunud aastal osteti pilet.ee andmetel forellipüügi piirkonda ca 180 hooajaluba, mis on laias laastus viimaste aastate keskmine ja väiksem kui Vene ajal (siis väljastati 200–250 hooajaluba).

Tagajärjed

Mis nüüd edasi saab? Moel või teisel toob hooajakaartide kadumine kaasa röövpüügi suurenemise, eriti kui vaadata asja selles valguses, et näiteks Järvamaal on ainult viis KKI inspektorit (kalanduse peal polnud viimastel aastatel kedagi, pärast korduvalt luhtunud konkursse leiti alles möödunud sügisel vajalik inimene) ning vahelejäämise tõenäosus teedest ja asustusest kaugemal on nullilähedane.

On ilmselge, et ausaid kalamehi hakkab jõgedel liikuma palju vähem, sest maksta 3 eurot iga kord, kui tekib tahtmine enne või pärast tööd mõneks tunniks forelli püüdma minna, ei ole enamikele rahaliselt mõeldav. Esmajoones kannatavad hinnatõusu tõttu just kohalikud kalamehed, kes muidu oma kodujõgede ääres rohkem liiguksid ja toimuva osas ka silmi lahti hoiaksid. Mida vähem on ausaid püüdjaid, seda vabamad käed on röövpüüdjatel.

Teiseks on kindel see, et kevadel ja varasuvel, kui on jõeforellipüügiks parim aeg, suureneb päevakoormus parematel jõgedel veelgi, sest oma raha üritatakse kasutada võimalikult efektiivselt. Juba praegu võib ennustada, millise kaose ja närvitsemise see jõgedel kaasa toob.

Kolmandaks on alla igasugust arvestust päevalubade ostmise ning aruandluse esitamise kord. Hästi, olgu meil päevaload 3-eurose tükihinnaga, aga miks ei saa osta luba näiteks kümneks päevaks korraga ning seejärel üht koondaruannet esitada? Selle asemel tuleb igal õhtul osta järgmiseks päevaks uus luba ning esitada eelmise kohta püügiaruanne. Niisugust praktikat ei tunta üheski meie lähiriigis, see on naeruväärne. Milleks selline kalamehe kiusamine? Kui on soov hinda tõsta, siis tuleb välja öelda, et kalamehi on liiga palju saanud ja eesmärk on hinnatõusu abil forellijõgede külastatavust vähendada, aga laske siis uue hinnaga osta korraga ka pikema aja luba, mitte ärge nöökige kalameest sellega, et ta peab nädalase kalastuskaardi asemel ostma seitse ühepäevast ja igal õhtul aruannet esitama.

Neljandaks tekib küsimus, miks osade piirkondade jõgedel saab jõeforelli püüda jätkuvalt ilma loata? See seab ühed harrastuskalastajad teistega võrreldes ilmselgelt ebavõrdsemasse seisu a la Rakvere elanikud käivad metsas seenel tasuta, aga Paide omad peavad metsa mineku eest raha maksma. Miks näiteks Valgejõel, Loobul või Võhandul tohib forelli püüda tasuta? Miks ei kehtestatud siis juba üleüldist päevalubade süsteemi, mis kehtiks ka Eesti ülejäänud forellijõgedel?

Kõik eelnev paneb õigustatult küsima, kes sellest muudatusest siis võitis. Olid need kalamehed? Loodus? Ei! Milleks oli siis tarvis lõhkuda pikki aastaid toiminud ning kalameestele harjumuspärane süsteem? Vajaliku info saamiseks tulnuks vaid täiendada aruande esitamise vormi. Selle asemel aga, et ise tulemuse nimel veidi vaeva näha, mindi lihtsama vastupanu teed ja lajatati ühe malakaga kõigile forellipüüdjatele. Lisaks ei olnud hooajakaartide kaotamine teemaks ühelgi harrastuskalastajate ümarlaual ning kalameestel puudus igasugune võimalus teemas kaasa rääkida. Hooajakaartide kaotamise muudatus tehti kalameeste selja taga ja salaja ning on otsus, mis väärib Eesti harrastuskalastusmaastikul vähemalt aasta karuteene tiitlit.

Mitmed staažikad forellikütid on lubanud (ja soovitavad teistelgi) protestiks hooajaloa kadumise, röögatu hinnatõusu ning kaardimajanduse mitterahuldava korralduse vastu deklareerida läbi 2021. aasta nullsaaki. Hooajakaart peab tagasi tulema!

Kommentaar

Järvamaa kalastajate kirja kommenteerib Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus.

Miks muudatus on vajalik

Harrastuskalastajate hulk on Eestis aja jooksul kasvanud – täna on meil uuringu põhjal ca 170 000 inimest, kes vähemalt korra aastas kalal käivad. Püütavad kalakogused on päris suured, ulatudes tuhandete tonnideni aastas ja harrastuspüügi mõju varudele on seega märkimisväärne (vt https://www.envir.ee/sites/default/files/harkal19_aruanne_logoga.pdf). Sarnast trendi on näha ka Kesk-Eesti forellijõgedel, kus väljastatud kalastuskaartide arv on ajas kasvanud, saagikus aga langenud (vt joonis). Eeskätt on alates 2012. aastast (mil loodi 1-päevaste kaartide võimalus) suurenenud ühepäevaste kalastuskaartide ostmine (500-lt 1300-le), samal ajal kui hooajakaartide arv pole oluliselt muutunud. See näitab selgelt püüdjate ringi laienemist.

Joonis 1. Saagikuse muutumine ühepäevaste kalastuskaartide kohta 2012–2020

Kesk-Eesti forellijõgedel kui ühtedel parematel forellijõgedel Eestis on erirežiim ehk kalastuskaart kehtinud vähemalt viimased 15 aastat. Kalastuskaart katab ligemale 10 forellijõge. Samas on meile laekunud nii kalastajatelt (harrastuskalastaja K. K., viimati 25.06.2020, harrastuskalastaja V. M. Prandi ja Seinapalu jõe kalavarudest 16.12.2016 jt) kui teadusasutustelt (TÜ Eesti Mereinstituudi teadurite Kesleri ja Rohtla andmed) signaale forelli arvukuse kesise seisu kohta piirkonnas. (Vt joonis 2 – peale Vodja jõe on forelli noorjärkude asustustihedused selgelt madalad.)

Joonis 2. Jõeforellide asustustihedusi jõgedes 2016. aastal

Seetõttu peame eriti oluliseks püügisurve paremat monitoorimist, et vajadusel rakendada sihitud meetmeid ja seda juba enne, kui varu liiga palju langeb. Selleks, et need meetmed oleksid hästi sihitud ning efektiivsed, on alustuseks tarvis saada asjakohane ülevaade olukorrast. Hooajakaardid ei võimalda tegelikku püügiintensiivsust monitoorida. Joonisel toodud teoreetiliste püügipäevade arv on väga suur just hooajakaartide tõttu (mis annab õiguse püüda ca 255 päeva), sest ühepäevaseid kaarte keegi ette ei osta ning nende puhul võib olla suhteliselt kindel, et püügil siiski käidi. Seega tuleb möönda, et hooajakaartide puhul pole võimalik aru saada tegelikust püügiintensiivsusest. Ka saakide esitamise kohustus tekib alles loa lõppedes, mis kindlasti ei mõjuta andmete kvaliteeti positiivses suunas.

Joonis 3. Väljastatud kalastuskaartide arv ning teoreetilised püügipäevad (hooajakaart)

Kuna harrastajate mõju kalavarudele on kasvamas, on harrastuspüügil võetud suund püügikoormusest parema ülevaate saamisele. Nii on järk-järgult liigutud lühemate püügilubade poole lõhejõgedel, aga ka näiteks harrastusliku nakkevõrgu puhul. Ka Kesk-Eesti forellijõgedel on aja jooksul otsitud sobivamaid lahendusi, võimaldades eri pikkustega lube, kuid kaugeltki mitte kõik neist pole aktiivset kasutust leidnud (vt joonis 3). Vaid lühemaajaliste kaartide kehtestamine kaotab ära selliste püügilubade soetamise, mida ostetakse n-ö igaks juhuks ette. See aitab paremini selgitada välja tegelikku püügikoormust, rääkimata püügiandmete kvaliteedi paranemisest, maksustades samal ajal õiglasemalt ressursi kasutamist.

Püügiõiguse tasu

Kalameestena meile meeldib, kui püügiõiguse tasu on võimalikult madal ja Keskkonnaministeeriumis mõistetakse seda väga hästi. Seda on püütud ka nii hoida, et kõigil Eestimaa inimestel oleks juurdepääs harrastuspüügile. Kesk-Eesti forellijõgedel ei ole ühe päeva püügiõiguse tasu kindlasti liiga suur, kui võrrelda seda muude kalastuskaardi aluste püügivõimalustega.

Kalastajate pahameel baseerubki peaasjalikult sellel, et hooajakaardi kadumisega muutub püük oluliselt kallimaks. See on osaliselt tõsi. Kui vaadata tänast kalastuskaartide jaotust, on näha, et enamik püüdjaid ostab juba täna ühepäevase kaardi. Nende jaoks (ca 90% püüdjatest) ei muutu midagi kallimaks. Ülejäänud ca 10% jaoks võib püüdmine kallimaks muutuda juhul, kui nad käivad hooaja jooksul forelli püüdmas rohkem kui 12 korda. Samas on õiglane ja seaduslik, et rohkem maksab just see, kes ressurssi ka rohkem kasutab. Päevaload seda põhimõtet ka väga selgelt rakendavad. Juhul, kui käiakse rohkem, hakkab nendele isikutele püügiõiguse tasu varasemaga võrreldes kasvama. Samas kui püüdja ongi selline, kes käib väga tihti kalal, siis on tegemist üldjuhul ka oskaja püüdjaga, kelle püügiefektiivsus suurem kui algajal ning selle tulemuseks on ka suurem saak. Siin tulebki mängu printsiip „kasutaja maksab“.

Lisaks saab keskkonnaminister lähtuda keskkonnatasude seaduse kohaselt harrastuskalapüügile tasude kehtestamisel püügiajast ja -kohast, püügivahendi püügivõimsusest, kalavaru olukorrast püügipiirkonnas ning püütava kalaliigi väärtusest. Seega on üheks püügikoormuse reguleerimise vahendiks ka püügiõiguse tasu. Antud juhul võib öelda, et seda on tehtud mõõdukalt ning sihitud on eeskätt neid isikuid, kes püüavad pigem intensiivselt kui harva. Kasutades kalastajate murekirjas toodud kallutatud retoorikat võiks vastu küsida, et kas senine hooaja püügiõiguse tasu (14-sendise päevahinnaga) Eesti kõige hinnatumatel forelliveekogudel on õiglane? Jah, see on teoreetiline arvutus, kui püüdja igal päeval kalal käiks, aga nagu kalastajate probleemkirjas välja toodud, ei ole neid isikuid kas üldse või on väga vähe. Igaüks võib ise otsustada, kas see hind oli seni liiga madal, kõrge või õiglane. Siiski ei saa vastu vaielda, et hooajakaart võimaldas püüda väga odavalt ka neil, kes käisid kalal näiteks 30–50 korda hooaja jooksul. Neid isikuid siiski on, nagu pöördumisest võib aru saada.

Tuleb rõhutada, et hooajakaardi hind on olnud sisuliselt muutumatu alates 2005. aastast, mil selle vääring oli juba toona 32 eurot (500 krooni). Tõestuseks, et riigi eesmärk ei ole hinna pidev tõstmine, on asjaolu, et päevakaardi hind on olnud 3 eurot alates 2012. aastast, mil see sisse toodi ning ka järgmiseks aastaks jäi see muutumatuks. Saame aru kalastajate emotsionaalsetest seisukohtadest ja ilmekatest ja äärmuslikest näidetest, kuidas nüüd kõik kokku variseb ja kalale enam asja ei ole, kuid vaatame ikka tõele näkku ja tunnistame, et harrastuspüügi tasud Eestis ei ole käinud ühte jalga üldise hinnatõusuga ning see on olnud taotluslik ja kalastajatele soodus.

On tõsi, et Eestis ei ole rakendatud kalapüügiõiguse tasude puhul kohalike inimeste eelistamist. See on väga keeruline ja tundlik teema, mida me ei ole pidanud väikeses Eestis põhjendatuks. Kuna loodusressursid kuuluvad Eesti rahvale, siis on küsitav, kas mingisugused eelised või suuremad õigused peaksid olema neil, kes elavad lihtsalt ressurssidele lähemal. Näited Norrast või mujalt maailmast pole alati asjakohased, sest õiguskord riigiti ja ka omandiküsimused on lahendatud teisiti. Näiteks on tihti jõgede ja järvede kalapüügiõigus maaomanike oma ning siis on nende otsustada, keda nad üldse püügile lasevad ja mis hinnaga. Me pole kaugeltki kindlad, et kalastajad sellist ebakindlat ja omaniku suvast sõltuvat tulevikku tahavad.

Tänapäevased lahendused kalapüügiõiguste soetamisel on tehtud väga mugavaks ning mingisuguseid olulisi lisapingutusi lühemaajaliste lubade võtmine sisuliselt ei nõua. Üle 99% lubadest nendele forellijõgedele soetatakse elektrooniliselt, 90% neist on juba täna ühepäevased. Ka lisanduv teenustasu loa ostmisel on otsitud põhjus ja sõltub soetatavast kanalist ning on seotud pigem ostja internetipanga paketi teenuste hinnaga.

Juhime tähelepanu ka sellele, et kalapüügiõiguse tasudest laekuv raha suunatakse tagasi loodusressursside arendamiseks läbi Keskkonnainvesteeringute Keskuse. Toome siinkohal välja mõned projektid, mida on KIK-ist rahastatud ja mille on kalade elutingimuste parandamiseks taotlenud erinevad mittetulundusühingud. Tabelist võib näha, et Kesk-Eesti forellijõgedelt püügiõiguse tasu ei ole sama piirkonna kalastajatelt riigi poolt n-ö ära varastatud, vaid on kenasti ja veelgi rohkem nende veekogude kalavaru tõstmiseks tagasi suunatud.

Tabel 1.

Need on vaid mõned näited KIK-i poolt toetatud tegevustest Kesk-Eesti forellijõgede olukorra parandamiseks. Tegevusi on tehtud suuremahuliselt ka Esna jõel ja muudel veekogudel selles piirkonnas. Ka Sindi paisu eemaldamine mõjutab forellijõgede kalavarude seisu positiivselt ja loob täiendavaid püügivõimalusi selles piirkonnas juba oodatavalt lähitulevikus.

Mööname, et viimased koelmualade taastamised selles piirkonnas on jäänud aastate taha. Siinkohal aga kutsume üles piirkondlikke kalastusorganisatsioone taotlema selliste projektide jaoks vahendeid. KIK ootab kalanduse programmi alati sisukaid ja selgelt kalade arvukuse kasvule suunatud projektide taotlusi ning hindamiskomisjon, mida juhib Keskkonnaministeerium, on neid ka igati toetanud. Kindlasti ei tasu ootama jääda, et riik tuleb ja teeb ise kõik asjad korda. Riik tegeleb suuremate projektidega, millega piirkondlikel organisatsioonidel oleks raske toime tulla (nt Sindi pais). Viimastel on aga alati parem ülevaade pisematest vajadustest ning nad on efektiivsemad väikeprojektide puhul vahendeid kasutama.

Oleme kindlad, et hooajaliste lubade kaotamine ei vii murekirjas viidatud emotsioonidel põhineva ebaseadusliku püügi suurenemiseni või saagi meelega valesti deklareerimiseni, vaid kalastajad tegelikult mõistavad muudatuse vajadust. Loodame, et ka need 10% Kesk-Eesti forellijõgedel püüdjatest, kellel võib-olla kalapüügiõiguse tasu tõuseb, on nõus rohkem Eesti kalandusse panustama kui seni, arvestades nende suhteliselt intensiivset ressursikasutust.