Esimesel jääl mõtle ennekõike ohutusele!

Koos saabunud talve ja veekogude jäätumisega kerkivad üles iga-aastased probleemid läbi jää vajunud kalameestega. Päästeamet koputab kõigi kalameeste südametunnistusele ja kinnitab, et need paar esimese jääga saadud kala ei ole väärt uisapäisa eluga riskimist. Nimelt uisapäisa, sest kui jääle minna läbimõeldult ja seal mõistlikult käituda, jääb enamik talvistest veeõnnetustest juhtumata. Seekordse loo, mis võinuks vabalt lõppeda ka palju rängemate tagajärgedega, räägib meile endine päästekomando meeskonnavanem Elari Kliiman.

Töötan Päästeameti Lõuna päästekeskuse ennetusbüroo ennetuspartnerina ning minu ülesandeks on erinevatel teemadel – nt tuleohutus, veeohutus, elanikkonna kaitse ja pommiohud – koolituste läbiviimine. Seekordne lugu pärineb mõne aasta tagusest ajast, mil töötasin päästekomandos meeskonnavanemana. Juhtum leidis aset 28. jaanuaril 2018 Jõgevamaal Painküla külas Pedja jõel asuval Painküla tammil, kus läbi nõrga jää oli vajunud kalamees. Painküla tammipealne on kohalike seas populaarne kalastuskoht, kus käiakse püüdmas aastaringselt.

Niisiis saime 2018. aasta 28. jaanuari keskpäeval teate, et Pedja jõel – meie komando lähedal – on läbi jää vajunud kalamees. Reageerimine ja sündmuspaigale jõudmine võttis aega umbes 10 minutit. Kohapeal selgus, et kalamees on läbi jää vajunud kohe tammi juures, meist umbes  200 m kaugusel, ning tema lähedal oli veel üks kalamees, kes meile käega märku andis. Meeskonnavanemana tegin kiire luure, samal ajal valmistasid päästjad end ette jääle minekuks ette ning panid selga ujuvülikonnad. Kalamehe juurde mindi hansalauaga. Olukord oli ärev, sest vool jääkaane all oli üsna tugev ning ähvardas kalameest kaasa viia.

Õnnetusse sattunud mehe päästmiseks kulus meil umbes 45 minutit. Juba sündmuskohale minek oli raskendatud, sest vooluveekogule iseloomulikult oli jää väga ebaühtlase paksusega – vahepeal kandis, siis jälle purunes. Olukorra muutis veelgi keerulisemaks asjaolu, et paisjärv oli kaetud lumega – sellistes oludes on jääd väga raske lugeda. Kui me hakkasime kannatanut hansalauaga kaldale tõmbama, läks selle nöör katki, lisaks oli jää paiguti niivõrd õhuke ja pehme, et vajus laua raskuse all korduvalt läbi ja mees libises laua pealt minema. Päästjad nägid kurja vaeva, et läbikülmunud kalastaja kaldale saada ja seal autosse tõsta. Õnneks oli kannatanu vapper mees ja pidas vastu. Kui kellaaegadest rääkida, siis teade veeõnnetusest tuli päeval kell 12.10 ning kiirabiautosse tõstsime mehe 12.58. Aga vees oli ta juba enne seda, kui meile helistati.

Tagantjärgi olukorda analüüsides jäid osad asjaolud veidi segaseks – mõni asi oli hästi, aga midagi oleks kindlasti saanud teha paremini. Näiteks ei õnnestunud meil hädalise kaaslaselt uurida, kas Häirekeskusesse helistati kohe või püüti algul omade jõududega olukorrast välja tulla. Mingisugune pikk roigas jääaugu juures igatahes vedeles. Seda, kui kaua kannatanu enne meie kohalejõudmist külmas vees ligunenud oli, me teada ei saanudki.

Kindlasti aitas antud juhtumi puhul õnnelikule lõpule kaasa see, et kalale oli mindud kahekesi ning kaaslane sai abi kutsuda. Oma koolitustes me õpetamegi inimestele, et kui on ikka hirmus tung esimesele jääle minna ja mitte kuidagi muud moodi ei saa, siis mindagu alati kahekesi või veel suurema seltskonnaga ning hoitagu üksteisest mõne meetri kaugusele. Kui üks peakski vette kukkuma, saavad teised läbi jää vajunu välja aidata. Nõrga või muidu ebakindla jää peale ei tohi kunagi minna üksi, eriti veel sellistele kõrvalistele veekogudele, mis on inimeste silma alt ära ja kuhu keegi päeva jooksul tõenäoliselt ei satu. Kui seal hätta satutakse, saabki loota üksnes iseendale – mingit kõrvalist abi tulemas ei ole.

Eelkirjeldatud õnnetuse toimumise ajal olid Painküla tammipealsel nii halvad jääolud, et minu arvates poleks tohtinud sellisele jääle üldse minnagi. Jõgi on ses mõttes halb veekogu, et jäätub seisvast veest hiljem ning tekkiv jää on väga ebaühtlane. Täna on kalastustarvete kauplustes müügil kõikvõimalikke ujuvkombinesoone – kui on vastupandamatu tung esimese jää aegsest kalapüügist osa saada, tasub mõni selline endale kindlasti soetada. Kes ujuvkombekat osta ei raatsi või ei jaksa, saab alati kasutada harilikku päästevesti – see on küll seljas kohmakam, aga ajab asja ära. Loomulikult tuleb ebakindlale esimesele või viimasele jääle minnes – sõltumata mineku põhjustest – kanda alati kaasas jäänaaskleid (mitte taskus, vaid ikka kaelas, kust need vajadusel kohe kätte saab). Neist on väga palju abi nii jääaugust välja ronimisel kui hättasattunud sõpra abistades.

Kui kaaslane juhtub mingil põhjusel läbi jää vajuma, tuleks alati esimese asjana teha kõne Häirekeskusesse (112) ning alles seejärel käepäraste vahenditega hättasattunule appi minna. Sealjuures ei tohi talle mingil juhul ulatada oma kätt, sest nii võib juhtuda, et hetke pärast vajab jääaugust välja aitamist juba kaks inimest. Hättasattunule appi minnes tuleb talle ulatada kas kaigas, nöör, jääpuur, püsirihm või kui midagi muud võtta pole, siis mõni seljast võetud riideese.

Jutuks olnud õnnetus lõppes õnneks hästi ja kaks päästjat, kes tookord sündmusel tegutsesid, said Päästeameti poolt autasustatud elupäästja medaliga. Aga mõne nõrgema tervisega hädalise jaoks võinuks selline läbi jää vajumine ja vees ligunemine vabalt lõppeda ka fataalselt. Seepärast kutsun kõiki kalastajaid eeloleval talihooajal üles ettevaatusele – ikka selleks, et head sõbrad saaksid veel kaua koos kalal käia ning naised-lapsed õhtul isade kojutuleku üle rõõmustada.

Loo pani kirja Hanno Kask