Emajõest tuura. Muidugi! Või siiski mitte?

Harrastuskalastuse valdkonna sündmused on üleriiklike suurte probleemidega võrreldes õige tillukesed ja ega see, et kuskil mingid tuurad ja vikerforellid suurveega lahti pääsesid ja hiljem kalameeste konksu otsa tulid, suurkoondamiste ja pankrottide või seltskonnastaarikeste kisklemise kõrval ju märkimist väärigi. Ometi on selle juures mitu huvitavat momenti.

Augusti alguses helistas mulle tuttav ning küsis, et kas mina polegi veel Emajõel tuura püüdmas. On ikka naljad, mõtlesin – Emajõest ja tuura! Aga siis selgus, et ongi täitsa tõsi taga – augusti alguses pääses paduvihmadest põhjustatud üleujutuse tõttu Ahja jõel asuva kalakasvatuse tiikidest Ahja jõkke ja sealt Emajõkke, Peipsisse ja Võrtsjärve suur kogus vikerforelli ja siberi tuura. Mõne päeva pärast tabasid kalamehed põhjaõngega siberi tuurasid juba Praagalt ja Käreverest, kümmekond päeva hiljem jäid esimesed püünistesse Võrtsjärvel. Sealjuures ei saadud neid mitte üks ega kaks, vaid paremad mehed võtsid mõne päeva jooksul kuus-seitse kala. Neile, kes nipi kätte said, oli tuura saamine – tõsi küll, üsna lühikese ajaakna sees – peaaegu sama lihtne nagu latikapüük. Lihtsalt lähed jõe äärde, viskad tonkad õigele kaugusele ja tuleb. Emajõest kaldale sikutatud tuur paneb esimese hooga kulme kergitama või kukalt kratsima, aga elevust tekitav sündmus on see igal juhul. Kui palju neid kalamehi ikka on, kes saavad öelda, et on looduslikust veekogust tuura kätte saanud?