Ajaloolisest lõhepüügist Jägala jõe suudmealal ja Linnamäe paisust

Jägala jõe potentsiaal lõhejõena on väga suur ning kalateadlaste pakutud merre laskuvate noorlõhede suurusjärk koelmu- ja elupaikade taastamisel Jägala jões on ajalooliselt õigustatud. Seisukoht, et keskkonnahuvid ei kaalu Linnamäe paisu puhul üles majanduslikke ja sotsiaalseid huvisid, ei ole adekvaatne, leiab Kalle Kroon.

Üheks põhiargumendiks Linnamäe paisu avamisel ja paisjärve likvideerimisel keskkonnaaspektist lähtudes on Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet koos kalateadlastega esitanud vajaduse lõhe, meriforelli, siia ja jõesilmu kude- ja elupaikade taastamise. Hinnanguliselt tõuseks merre laskuvate lõhede arv ca 8500–12 000 (või isegi 20 000) isendini aastas. Ajalooallikad võimaldavad hinnata kunagist lõhesaaki Jägala jõest ja selle suudmealast ja Soome lahe Eesti-poolse kalda jõgedest ajal, mil Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja paisjärve veel polnud, s.t 17. sajandi keskpaigas. 1643. aasta seisuga oli Jägala jõe suudmealal alaliste püünistena vähemalt üks lõhetõke ja kaks lõherüsa, mis Kolga mõisa omanik Jakob De la Gardie oli riigilt ära ostnud. Kui võtame aluseks, et noorlõhest saab suguküpseks 10 protsenti ja lõhe keskmiseks kaaluks selles eas ca 10 kg, siis saame Jägala jõe lõhe kude- ja elupaikade taastamise näol teoreetiliselt juurde üldse kokku vähemalt 8–12 tonni lõhet aastas.