Ajakirja Kalastaja eestvedamisel on ALANUD 2025. aasta kala valimine

2025. aasta kala nominentidena on üles seatud kolm liiki – ümarmudil, angerjas ja trulling. Kes neist pärjatakse 2025. aasta kalaks, selgub sotsiaalmeedias aset leidva avaliku hääletuse tulemusena. Kõik huvilised on oodatud kaasa lööma ja oma häält andma aadressil facebook.com/aastakala. Hääletus kestab 2024. aasta lõpuni ning võitja kuulutatakse välja 6. jaanuaril 2025.

Ümarmudil

Hiiumaa ja Saaremaa kalurid esitavad 2025. aasta kala kandidaadiks taas ümarmudila (lad Neogobius melanostomus).

Hiidlased ütlevad oma valiku põhjenduseks järgmist. Inetu välimusega tulnukast ümarmudilast on saanud kalurite jaoks püügikala number kaks. Tänavu esimesel poolaastal tegid mudilasaagid rekordeid, kui Hiiumaa rannakalurid püüdsid välja 118,5 tonni kala. Võrdluseks – varasemad saagid on jäänud 40–80 tonni piirimaile aastas. Võiks ju arvata, et suurte saakide taga peitub eestlaste maitse-eelistuste muutus, kuid siiski on tegemist hoopis uue ekspordiartikliga, mille osas hakkab tekkima ka tarneahel.

Ümarmudila koduveteks on Must ja Kaspia meri, kust ta jõudis Läänemerre 1990. aastate alguses laevade ballastveega. Tugeva ja kiire paljunejana on tema arvukus pärast sissetoomist pidevalt suurenenud. Kui koduvetes koeb ümarmudil aastas kuni kuus korda, siis Läänemere jahedamates vetes veidi harvemini, kuid sellest hoolimata suudab ta edukalt vallutada kohalike kalade toitumis- ja elupaiku.

Vaatamata tagasihoidlikule, et mitte öelda isegi koledale välimusele on ümarmudil maitselt kõrgelt hinnatud kala. Tema valge ja tihke liha sobib hästi nii praadimiseks kui suitsutamiseks. Luude kartjaile saab soovitada maitsvaid kotlette. Iga söödud ümarmudil aitab vähendada tema arvukust ja parandada kodumaiste kalaliikide elutingimusi Läänemeres.

Saarlased põhjendavad oma kandidaati järgnevalt. Ümarmudil on Eesti rannarahva jaoks võõrliik, kes ilmus meie vetesse selle aastatuhande alguses. Tema tohutu sigimisvõime tõttu ennustati häda ja viletsust kohalikele kalaliikidele, kelle söögilaud süüakse paljaks ja kelle mari takkaotsa. Aeg on aga näidanud, et nii katastroofiline see pilt siiski ei ole – ümarmudila arvukus on püsivalt kõrge, ent talutavuse piirides. Siiski on selle kala juures ka vähemasti kaks positiivset tahku.

Esiteks on ta rohkearvulisena ja üsna kehva ujujana priske ja lihtsasti tabatav täiendus meie röövkalade toidulaual. Vähemasti haugi ja ahvena jaoks näib ümarmudil olevat põhitoidus ning nende röövkalade ülihea aastaringne toitumus on selgesti märgatav. Viimastel aastatel on ka nende arvukus hüppeliselt kasvanud ja selle üheks alustalaks ongi rikkalik toidulaud.

Teiseks on ümarmudil omandanud väga olulise rolli rannakalanduse kaubakalana – Saaremaal ületab tema väljapüügi rahaline ekvivalent kõiki teisi kalu (kaasa arvatud räime rannapüüki). Meie toidukultuuris on ümarmudil jätkuvalt võõrliik, kuid lõuna pool on hulk rahvuseid, kelle kokaraamatus on see kala vägagi kõrgelt hinnatud. Lisaks on mudil hinnatud toore ka kalajahu valmistamisel, nii et pole ime, et selle kala kokkuostuhind ületab oluliselt räime oma.

Meie võõristus ümarmudila vastu tuleneb ilmselgelt tema veidi ebardlikust väljanägemisest ja lödist olekust. Ometi on tegemist maitsva kalaga, kelle valge luudeta liha meenutab eeskätt ahvenat. Ju aeg annab arutust, aga arvata on, et ümarmudila roll kodumaises köögis hakkab ajapikku tõusma!

Angerjas

Lõuna-Eesti kalastajate klubi esitab 2025. a aasta kala kandidaadiks Euroopa angerja (lad Anguilla anguilla).

Euroopa angerja elutsükkel on meie kalade hulgas unikaalne: tema elu põhiaeg möödub Euroopa sisevetes ning kudema siirdub ta Atlandi ookeani lääneossa. Meie rannikumeres, mis on samuti sobilik angerjale tema kasvuperioodil, on tema püük nii kutseliste (angerjamõrrad) kui ka harrastajate (ridaõnged) jaoks muutunud võrreldes veel paarikümne aasta tagusega sisuliselt olematuks. Alates eelmisest aastast on harrastajatele püük meres ka keelatud. Jätkuvalt on angerjas oluline püügikala Peipsi–Võrtsjärve vesikonnas ja veel mõnes suuremas järves, kuid seda ainult tänu regulaarsele noorjärkude asustamisele neisse veekogudesse. Harrastuskalastajad püüavad angerjat tonkadega Emajõest.

Euroopa punase nimestiku hindamise põhjal on Euroopa angerjas kriitiliselt ohustatud liik juba aastast 2008. Populatsiooni suurus on viimase 45 aastaga kahanenud 90–95% ning seisund on jätkuvalt halvenemas. Selle peamisteks põhjusteks on angerja ülikõrgest kulinaarsest väärtusest tingitud ülepüük (sealhulgas noorjärkude püük toiduks ja ümberasustamiseks) ning looduslikele kasvualadele ligipääsu piiramine jõepaisude näol. Angerja seisundist annab YouTube’ist leitavas klipis „Kaduva maailma lävel – Euroopa angerjas“ hea lühiülevaate TÜ Eesti Mereinstituudi kalateadlane Lauri Saks.

Punase nimestiku hindamise põhjal järgneb kategooriale „kriitilises seisundis“ kategooria „väljasurnud“. Euroopa angerja väljasuremise vältimiseks rakendatakse tõenäoliselt lähiaastatel meetmeid, mille hulka kuulub ka püügi oluline piiramine kuni selle täieliku keelamiseni. Samas pole ka meie kalateadlased kaugeltki ühte meelt, kas klaasangerjate asustamine meie järvedesse on mõistlik tegevus ning et kas selle lõpetamine aitaks kaasa tema populatsiooni taastumisele. Praegu seda tegevust igatahes veel jätkatakse.

Täna aga soovitame neil harrastuskalameestel, kes veel angerjaga sinasõprust loonud pole, seda lähiajal teha, sest varsti võib selleks olla juba hilja.

Trulling

Eesti kalastajate seltsi alla koondunud harrastuskalastajad esitavad aasta kala kandidaadiks trullingu (lad Barbatula barbatula).

Trulling (ingl stone loach – kivipurikas) on karplaste sugukonda trullinglaste perekonda kuuluv kala, kes elab meil peamiselt puhtama veega jõgedes ja ojades. Saksamaal ja Rootsis on teda kasvatatud ka tiikides. Selle väikese, kuni 21 cm pikkuse, kuid tavaliselt ca 12 cm pikkuse kala kõige eristavamaks tunnuseks on kolm paari poiseid: üks paar pikemaid suunurkades, kaks paari lühemaid alahuulel. Poiseid kasutab trulling selgrootute saagi tuvastamiseks. Keha on pruuni, rohelise ja kollase segu. Soomusteta keha üldine värvus on hallikas- või kollakaspruun tumedamate laikude ja vertikaalsete triipudega, kõht võib olla heledam. Trullingu toidulaud koosneb valdavalt zooplanktonist ja vetikatest, vanemas eas ka putukate vastsetest.

Kuigi trulling ei oma otsest kalamajanduslikku mõju, on ta oluliseks lõhilaste toiduobjektiks. Tihti käsitletakse teda ka indikaatorliigina, sest tema nõuded elukeskkonna suhtes on lähedased lõhilaste omale. Eestis on viimastel aastatel taastatud või ehitatud mitmeid lõhilaste kudeplatse. Töö kvaliteedi parimaks hindajaks on veel enne, kui lõhilased jõuavad uut „seksodroomi“ proovida, ehituse peamine järelevalveinspektor trulling. Tema ilmumine uuele kudeplatsile on vabatahtlikele parim ja vahetuim tunnistus selle kohta, et töö läks asja ette.

Väike, aga tubli ja vajalik – sellisena omab trulling kohta meie vooluvete ökosüsteemis ning väärib äramärkimist aasta kalana.