Johanna Nõukas seisab kahlamispükstes kalastajate ohutuse eest

Johanna Nõukas, kes on kohe-kohe Sisekaitseakadeemia Päästekolledžis lõpetamas päästeteenistuse eriala, on võtnud südameasjaks tõsta kahlamispükstes kalastajate teadlikkust, et aidata päästa elusid. Pole saladus, et kahlamispükstes kalastajatega juhtub igal aastal õnnetusi, mis pahatihti lõppevad ka surmaga. Suurt osa sellistest fataalse lõpuga juhtumitest oleks võimalik vältida, kui kalastajad oleksid teemaga rohkem kursis ega satuks kogenematuse tõttu ootamatutesse olukordadesse.

Johanna Nõukas valis oma lõputöö teemaks kahlamispükstes kalastamisega kaasneda võivad ohud ning nende ennetamise võimalused. Töö juhendajaks on Häli Allas. Et bakalaureusetöö valmiks nii, nagu nõuded ette näevad, oli tarvis kasutada teaduslikku kirjandust, paraku selgus, et kahlamispükstes kalastamisega kaasnevate ohtude kohta eriti teaduslikku kirjandust polegi. Lisaks viis Johanna oma töö uuringu raames läbi intervjuusid meestega, kes on ohtliku olukorra läbi elanud, aga õnneks eluga pääsenud. Nende käest uuris ta põhjuseid, miks nad sellisesse olukorda sattusid, kuidas sealt pääsesid ja kas nad teevad nüüd kahlamispükstes kalastades midagi teisiti. Ilmnes, et ohtlikke olukordi võib kahlates ette tulla mitmeid, nt komistamine libeda kivi ja ebatasase põhja tõttu või vee sisenemine kahlamispükstesse laine tõttu. Ohtlikud olukorrad omakorda võivad viia uppumiseni. Johanna sooviski oma lõputöös välja selgitada, mis oleks parim viis uppumise ärahoidmiseks.

Räägib Johanna Nõukas: „Uurisin kalameestelt, mida nad arvavad päästevestist ning selgus, et ohuolukorda sattudes kellelgi vesti seljas polnud. Kõigi intervjueeritavate arvates on kraega päästevest kohmakas ja ebamugav ning seetõttu nad seda kõige meelsasti kanda ei taha. Saan sellest tegelikult aru ning seetõttu keskendusin edaspidises ujuvvestile ehk töövestile, mis on kalastamiseks märksa mugavam. Mõned küsitletud ütlesid, et ei lähe pärast ohuolukorda sattumist enam kahlamispükstes ilma vestita üldse kalale või ei lähe enam kunagi kahlamispükstes vette, vaid käivad nüüd kahlamas vaid kalal soojal ajal ja ujumispükstega. Üks mees ostis pärast ohtlikku olukorda sattumist endale isegi kuivülikonna.

Selguse saamiseks otsustasin läbi viia reaalsed katsed. Esmalt viisin läbi pilootuuringu, mille käigus katsetasin nii pääste-, ujuv- kui paukveste, aga edaspidi keskendusin ainult ujuv- ehk ohutusvestile. Sellega viisin läbi täiendatud katsed, kus selgitasin välja, milline on ohutusvesti efektiivsus, sest kalamehed ütlesid ka intervjuudes, et sellist vesti on nad nõus kandma. Paukvesti puudusena selgus, et seda ei õnnestu ohuolukorras alati kiiresti avada, sest avamisnööri ei leia ähmiga üles ja lisaks võib tekkinud paanika selle hoopis meelest viia. Olulise momendina tuli katsete käigus välja, et oluline on kanda õiges suuruses kummipükse. Nimelt selgus, et mida suuremad püksid, seda rohkem mahub nendesse õhku ja seda ohtlikumaks võib olukord osutuda, kuna nn korgiefekt, mis vette kukkudes jalgadesse tekib, on sedavõrd suurem. Seega tasub alati kanda parajaid kahlamispükse!

Katsetasime ka vöö kasutamist ning selgus, et vööst on kasu üksnes siis, kui õhk enne pükstest välja saada. Siit ka soovitus pingutada vöö lõpuni alles jalgupidi vees olles, sest siis surub vesi õhu pükstest välja. Pingul vöö aitab kaasa ka sellele, et komistades ja kõhuli kukkudes vähem vett pükstesse tuleks. Kui pingutada vöö kaldal, tekib pükste jalaosadesse õhukott, mille tulemusel kerkivad jalad vette kukkudes väga kiiresti pinnale ning neid pole sugugi lihtne põhja suruda.

Katsetes osales neli inimest ning katsed viisime läbi enimlevinud kummipükstes (mitte neopreen- ega hingavast materjalist püksid). Kukkumise tegime läbi nii ette- kui tahapoole ja kõigil juhtudel osutus ohutusvest väga efektiivseks. Katsed viisime läbi mitu korda ja nii vestiga kui ilma. Selgus, et kõigi katsealuste puhul oli ilma vestita sellisest olukorrast välja saamine kordades vaevalisem. Vest tõstejõuga 50 njuutonit ei võimaldanud ülakehal üldse vee alla vajuda ning tegi hättasattunu eest suurema töö ise ära. Ilma vestita tungis kukkumisel pükstesse vesi, mis sulges õhu väljapääsu ning õhku täis pükste sääreosad hoidsid jalgu pinnal, samal ajal kui vee mõjul raskeks muutunud keha ülaosa pead vee alla kiskus. Ilma vestita kirjeldatud olukorrast eluga välja tulekuks pidi inimene tõmbama selili asendis jalad konksu, suruma õhu pükstest välja ning seejärel jalad põhja vajutama. Kui seda treeningu käigus läbi tehtud pole, võib asi ohuolukorras üllatavalt keeruliseks osutuda. Mitmed katses osalejad tunnistasid hiljem, et kui nad poleks teadnud, et tuleb selili keerata ja jalad konksu tõmmata, oleks nad edasi rabelenud ning nende keeruline olukord kestnuks tunduvalt kauem.

Kõik katsed filmiti nii vee peal kui ka vee alt. Videomaterjalist valmis ka lühike ennetusvideo, mis jõuab erinevate avalike kanalite kaudu suure hulga kala- ja paadimeesteni ning peaks läbi teadlikkuse tõstmise vähendama kahlamispükstes kalameestega juhtunud õnnetusi.“

Küsimustikule saab vastata siit

Video katsetest