Nõrgale jääle minek on keelatud!

Kordamine on tarkuse ema. Igal aastal räägib Päästeamet talve hakul üht ja sama juttu, aga ikka leidub inimesi, kes vaatamata kõigele nõrgale jääle kipuvad. Alljärgnevalt üritame koostöös Päästeametiga neile, kes keelde ja soovitusi eirama kipuvad, asja veelkord puust ja punaseks teha.

Seekord käisime koos Tanel Ojalaga kaemas Kunda päästekomando toimetamisi Aru karjääri nõrgal jääl. Kuigi päästjad olid meie tulekuks ettevalmistusi teinud, aitas elutruu loo saamisele kaasa ka juhus. Päevakava nägi ette esmalt instruktaaži Kunda päästekomando ruumides ning sealt koos elu säästva spetsvarustusega Aru karjääri nõrgale jääle suundumist. See, et konkureeriva väljaande ajakirjanik päriselt läbi jää kukkus ja et karjäärile tulid kalamehed, leidis aset väljaspool planeeritud stsenaariumit, aga nii asjad vahel lihtsalt lähevad.

Õppepäev algas hommikul kell kümme Kunda päästekomando ruumides, kus meeskonnavanem Mait Penjam pidas kohaletulnutele loengu jääohutusest, varustusest ja tegevuskavast. Talvise veeohutuse alustalaks kalameestel on ujuvaid riided, kas siis ujuvkombinesoonid või kahest osast koosnevad ujuvkostüümid, mida on talipüügil mõistlik kasutada sõltumata jää paksusest. Kalastustarvete kauplustes on neid täna saada laias valikus ja erinevas hinnaklassis. Ujuvriietus hoiab kalameest igal juhul pinnal, nagu oleks seljas päästevest, seetõttu pole vähemasti seisvas vees niisuguse riietusega üldjuhul võimalik ära uppuda. Mõnevõrra teised lood on vooluveekogudes, kus vool püüab inimest jää alla kaasa kiskuda, aga ka seal on ujuvriietusest väga palju abi.

Kui ujuvaid riideid võtta pole, tuleks ebakindlates jääoludes kindlasti kanda päästevesti. Talve alguse ebakindlal jääl päästevesti kandmine pole häbiasi, vaid näitab, et inimene hoolib oma elust. Kindlasti tuleks kaela riputada ka jäänaasklid ja nii, et need poleks riiete all peidus, vaid kõige peal ja vajadusel viivitamatult kättesaadavad.

Päästjad kasutavad päästetöödel ja nõrgal jääl liikudes spetsiaalseid kuivülikondi, mis on kalastaja jaoks liialt kallid ja ka ebamugavad, kuid millega on võimalik oluliselt kauem külmas vees viibida kui tavaliste ujuvriietega. Pärast instruktaaži pandigi üks selline Tanelile selga, misjärel suundus kogu õppepäeval osalenud seltskond Aru karjääri õhukesele jääle. Ehkki jää oli karjääri kaugemas osas ligi 20 cm paksune, õnnestus ühel kaasa tulnud ajakirjanikul umbes meetri kaugusel kaldast ikkagi läbi jää vajuda. Õnneks sai ta seekord omal jõul välja, abiks oli ka seljas olnud päästevest. Siit ka tarkusetera – kuigi karjääri näol on tegemist suletud ja n-ö seisva veekoguga, võib seal olla ikkagi põhjaveeallikaid ja ojasid, mis jää kohati õhukese ja haprana hoiavad.

Hoopis teisiti läks aga meie Taneliga. Päästjad olid eelnevalt karjääri jäässe raiunud augu ja lasknud sel öö läbi külmuda. Plaan nägi ette, et Tanel kõnnib üle õhukese jää ja kukub sisse, aga kuna õues oli 15 kraadi külma, oli ööga tekkinud augule umbes 4 cm paksune jääkoorik, mis 70-kilost inimest juba kandis. Mina seda muidugi ei teadnud ning vaatasin ja imestasin, kuidas mees mööda vett kõnnib. (Mäletamist mööda oli seda varem suutnud ainult üks inimene.) Lõpuks aitasid päästjad kirkadega veidi kaasa, Tanel vajus robinal läbi jää, aga sai noore ja hästitreenitud mehena jääle tagasi nii naaskleid kasutades kui ka ilma. Olles kord läbi jää vajunud, tuleb püüda säilitada rahu ja taastada hingamine, seejärel üritada jääaugust välja saada ning rullides või roomates mööda tuldud teed tagasi suunduda. Teoreetiliselt on see lihtne, aga reaalselt õnnestub kindla peale üksnes siis, kui inimene on heas füüsilises vormis, kannab kuivülikonda ja päästevesti ning elukutselised päästjad turvavad kõike kõrvalt. Päris elus tuleb teha kõik, et selliseid olukordi vältida.

Päeva edenedes arenesid ka sündmused. Kuigi sisevetel kehtis jäälemineku keeld, saabusid ühel hetkel Aru karjäärile kalamehed. Jälgisin huviga, mis nüüd juhtuma hakkab. Kalameste õnneks nendega seekord ainult vesteldi. Loomulikult oli neil hulk jääleminekut õigustavaid argumente – veekogu tundmine, kõigi allikakohtade teadmine jne, mis võis iseenesest olla ka tõsi. Siin aga on peidus üks „aga“ – ehkki kalamehed ilmselt läbi jää ei vaju, ahvatleb selline keelust üle astumine jääle ka teisi inimesi, kes aga konkreetese veekogu jääoludega nii täpselt kursis ei pruugi olla ja siis on õnnetused kerged juhtuma. Kui on keeld, siis kõigile!

Pärast praktilist osa suundusime tagasi Kunda päästekomando soojadesse ruumidesse, kus kohvi, torditüki ja Mait Penjami nõuannete seltsis päeva kokku võtsime.

Kui kalastaja planeerib jääle minekut, saab ta ebameeldivate olukordade ennetamiseks ise väga palju ära teha. Kõige olulisem info kalaretke planeerides puudutab jää paksust – on see kalale minekuks piisav? Päästeamet on koondanud asjakohase jääinfo interaktiivsele jääkaardile, mille leiab aadressilt veeohutus.ee ning Google’i kaardirakendusest. Sealt saab esmase pildi, kui paks on jää veekogul, kuhu on kavas minna. Enam-vähem ohutu jää, mis inimest kannab, on vähemalt 10 cm paksune.

Järgnevalt tuleks üle vaadata turvavarustus. Nagu eelnevalt mainitud, peaks talikalastaja esimese jääga kandma ujuvat riietust või päästevesti, mis inimese läbi jää vajumise korral pinnal hoiab. Päästevest peab vastama kandja kaalule ning olema sobiva suurusega, et see muretult taliriiete peale mahuks ja et ulatuks kinnitama ka jalgevahelt läbi käivat rihma. Vest peab olema varustatud vilega, et häda korral eemalt tähelepanu tõmmata. Kraega päästevest hoiab juhul, kui kalastaja läbi jää kukkudes pead vigastab ja teadvuse kaotab, tema pead vee peal.

Lisaks kaelas rippuvatele jäänaasklitele peaks kindlasti olema kaasas ka veekindlasse kotti pakitud ning laetud akuga mobiiltelefon. Enne kalale minekut tuleks alati teavitada lähedasi, kuhu ja kui kauaks on plaanis minna. Üldse maksab kalale – eriti ebakindlale jääle – minna mitmekesi, siis saavad kaaslased vajadusel hättasattunut aidata. Mitmekesi minnes tuleks esimesel jääl liikuda hajutatult.

Mida aga teha siis, kui oled ikkagi läinud kalale üksi ja läbi jää vajunud? Mait Penjami sõnul sellises olukorras ühest head rohtu ei ole.

Läbi jää vajudes tabab inimest esimese asjana nn termolöök, mis tekitab šokiseisundi ja lööb hingamise sassi. End ootamatult jäisest veest leides tuleb üritada säilitada rahu, taastada hingamine ja mõelda millisest suunast tuldi – just selles suunas tuleks hakata end jääle tagasi upitama. Jäänaasklitega on see tunduvalt lihtsam. Ujuv kalastuskostüüm ja päästevest lisavad siin n-ö armuaega ning muudavad jääle tagasi ronimise lihtsamaks.

Kui märkad, et keegi teine on läbi jää vajunud, ei tohi esimese asjana jää peale appi tormata, vaid valida alustuseks 112. Kõnele vastanud inimene näeb helistaja asukohta telefoni positsioneerimise järgi, sestap pole vaja üritada paaniliselt enda asukohta kirjeldada. Pigem tuleb vastata esitatavatele küsimustele ja kuulata antavaid suuniseid. Sageli arvavad inimesed, et kõne tuleb võimalikult kiiresti lõpetada, et telefonile vastanud isik saaks päästeauto välja saata. Tegelikult läheb päästeauto teele juba kõne ajal.

Kui päästjatele info edastatud, võiks järgmiseks mõelda, kas ja kuidas on hädasolijat võimalik omal käel aidata. Esimese asjana peaks hindama olukorda, kas mööda jääd iseseisvalt hädasolijale lähenemine on üldse võimalik – praktikas on selle üle väga raske otsustada. Mingil juhul ei tohi läbi jää vajunuga tekitada füüsilist kontakti ja ulatada talle kätt, sest uppuja või hädasolija tirib endaga kaasa ka appimineja. Kui on võimalik hädasolija aitamiseks kasutada jopet, oksa, päästerõngast, nööri vmt, peab talle ulatama just selle.

Kui on selge, et ise midagi ette võtta pole võimalik, tuleb säilitada hädasolijaga kontakt, et viimane teadvust ei kaotaks. Positiivne mõtlemine aitab meelt ärksana hoida, sestap võiks talle kinnitada, et päästjad jõuavad kohe kohale ja kõik läheb hästi. Võimalusel tuleb hoida silmsidet. Juhul, kui hädasolija vajub jää alla, tuleb sellest kohe Päästeametile teada anda, sest tavalistel päästjatel sukeldumisvõimekust ei ole. Siis tuleb välja saata juba tuukrid.

Kui Päästeamet on kehtestanud jäälemineku keelu, tähendab see, et terve hulk inimesi – nii palgalisi kui vabatahtlikke – teevad veekogudel üle Eesti proovipuurimisi ja mõõdavad igapäevaselt jää paksust. Sama on ka jäälemineku lubamisega – kumbki otsus ei tulene pelgalt laua taga istuvate ametnike suvast, vaid reaalsetest jääoludest meie veekogudel. Aga isegi siis, kui jäälemineku keeld on Päästeameti poolt tühistatud, tuleb olla ettevaatlik – vabalt võib olla kuskile tekkinud mõni pragu (mis ööga õhukese jääkirme peale saanud) või jää allika(te) või koolmekoha juures nõrgem olla. Nii lahtise vee peal kui jääl tuleb olla alati ettevaatlik ja tähelepanelik, mistõttu ei tohi jääle minna alkoholi tarvitanuna. Alkohol ja vesi, olgu siis vedel või jäätunud kujul, ei käi kokku!

Kui jää on õhuke ja kehtib jäälemineku keeld, aga sa näed inimesi jääle minemas või seal toimetamas, tuleks Mait Penjami sõnul õnnetuse vältimiseks helistada kohe numbrile 112. Lapsi võib ka ise korrale kutsuda, aga täiskasvanute (eriti pudelist julgust ammutanute) puhul võib see osutuda ohtlikuks.

Kõik eelpool kirjapandu ei tähenda loomulikult seda, et talvel jää pealt enam kala püüda ei tohi ja elu tuleb elamata jätta, vaid hoopis seda, et kui asju õigesti teha ja ohutusreegleid järgida, on kalapüügist kõigile kordades rohkem rõõmu!