Jääohutusest esimesel ja viimasel jääl

18. veebruaril korraldas Päästeamet Väike-Maarja Päästekolledžis jääohutuse-alase teabepäeva, mille üheks osaks oli päästevahendite praktiline demonstratsioon Äntu Sinijärvel. Toimunust on valmimas ka näitlik õppevideo. Teoreetilise osa viisid läbi Mikko Virkala küsija ja Pavel Ivanov vastaja rollis, katsejäneseks oli kogenud ja treenitud päästja Taavi Aruvaino, kes käsitletud päästevahendid ja -varustuse -20°C juures Äntu Sinijärve jääaugus omal nahal järgi proovis.

Põhjuseks, miks kõnealune jääohutuse teabepäev korraldati, on viimase aja kurb statistika – viie aasta jooksul on hukka saanud 12 kalameest. Eelmine aasta oli halvas mõttes rekordaasta, siis hukkus 8 kalameest. Neist vaid kaks kasutasid mingisugustki turvavarustust, olgu selleks siis päästevest või jäänaasklid.

Alljärgnevalt kokkuvõte olulisematest teabepäeval käsitletud jääohutust puudutavatest momentidest.

Igasugune jääpüük algab teadagi kandva jää olemasolus veendumisest. Südatalvel on jääga seotud otsused enamasti lihtsamad, esimese ja viimase jää ajal aga reeglina mitte. Enne reaalset jääle minekut tuleb hankida maksimaalselt palju infot jääolude kohta. Kalamehel on täna selleks erinevaid võimalusi. Infot piiriveekogude, mere ja politsei vastutusalas olevate veekogude kohta saab Politsei- ja Piirivalveameti kodulehelt. Kuna talvel on avatud ka mõned jääteed (nt Laaksaare–Piirissaare), saab kuigi palju infot jääolude kohta Maanteede Ameti kodulehelt. Sisevete jääolude kohta on olemas interaktiivne kaart, mis asub aadressil www.veeohutus.ee. Kuna jää tekkimine sõltub lisaks temperatuurile ka lumekatte paksusest, voolu ja allikate olemasolust jpm teguritest, on igal juhul mõtet enne kalale minekut hankida jää tugevuse kohta infot kõigist kättesaadavatest allikatest. Sõltumata sellest, mida näitavad jääkaardid ja ütleb internetist leitav info, tuleb enne jääle astumist kontrollida üle oma varustus.

Jääle kalale pole mõistlik minna üksi, vaid ikka vähemalt kahekesi – kui midagi peaks juhtuma, saab sõber appi tulla või abi kutsuda. Oma kalaretkest – kuhu ja kui kauaks minnakse ning millal plaanitakse tagasi olla – peaks teavitama ka lähedasi. Mobiiltelefoni aku tuleb täis laadida ja telefon panna veekindlasse kotti ning põuetaskusse (s.t sooja kohta, et aku külma mõjul ei tühjeneks).

Kalamehe jaoks kõige turvalisem valik on erksavärviline ujuvriietus (kas siis kombekas või jope ja püksid), mis kandjat läbi jää vajumise korral pinnal hoiab. Selle all olev riietus võiks olla mitmekihiline, et kihtide vahel olev õhk sooja hoiaks. Puuvillaseid riideesemeid on talvel mõistlik vältida ja kasutada pigem sünteetilisi või villaseid. Viimased hoiavad sooja ka siis, kui on niisked või lausa märjad.

Jalanõudest tasub talvel vältida kummikuid ja asendada need pigem soojade saabastega. Läbi jää vajudes täituvad kummikud kiiresti veega ja muutuvad väga rasketeks. Kui on oht, et jääolud võivad olla ebastabiilsed, on mõistlik selga panna ka päästevest. See, et vest segab kalastamist, pole täna enam argument – ettevõtted toodavad väga erinevas hinnaklassis erinevaid päästeveste ja nende seast leiab igaüks endale sobiva. Paukvest ei ole talvistes oludes parem valik, sest terav jääserv võib selle katki lõigata. Lisaks püüab paukvest hoida inimest vee peal selili, mis aga takistab jääaugust välja ronimist. Enne ujuvriietuse või päästevesti ostmist on mõislik veenduda, et sellel oleks ka sertifikaat, mis kinnitab toote vastavust ootustele.

Kindlasti peaks jääle minnes olema kaelas jäänaasklid, mis aitavad läbi jää vajunud kalamehel jääaugust välja ronida. Kui minna esimesele, viimasele või muidu ebakindlale jääle kahekesi, võiks kaasas olla ka viskeliin, sest keset suuremat veekogu oksa ega redelit ju võtta pole. Nii naaskleid kui viskeliini tuleb kanda riiete peal. Kindad peavad olema soojad, sest külmast kohmetunud kätega inimene pole teovõimeline.

Kuigi tuur võib esmapilgul tunduda suur ja kohmakas, on see hindamatu abivahend oludes, kus igasugune info jää turvalisuse kohta puudub (jõed, jõesuudmed, allikakohad jmt) ja liigutakse n-ö pimedalt, sest tuuraga toksides saab kontrollida jää pakust jalge ees. Kui tuuraga ühekorraga jääst läbi ei löö, võib loota, et see kannab ka inimest. Tuura võib asendada ka toekama jääkepiga.

Veel on mõistlik veekindlasse kotti pakituna kaasa võtta mõned vahetusriided. Kui peaks juhtuma, et vajutakse läbi jää, saab kuivad riided selga panna. Samuti saab neid kasutada siis, kui päeva peale niisama külm hakkab. Termosega kaasa võetud kuum jook peaks kindlasti olema alkoholivaba, sest külmaga alkoholi tarbimine laiendab veresooni ja ehkki näiliselt hakkab korraks soe, jahtub organism veelgi rohkem maha. Alkohol ja talvine kalapüük, eriti ebakindlal jääl, kokku ei käi.

Paljudes veekogudes leidub allikaid ja jõgedel kiirema vooluga kohti, kus jää võib olla oluliselt õhem kui mujal. Samuti võib jää olla nõrgem roostike piirkonnas ning paadisildade ja laevateede juures. Osadesse jõgedesse juhitakse ka linnade ja asulate puhastatud reovesi, mis on soe ja muudab allavoolu jää palju õhemaks kui võiks oodata.

Sügisene ja varatalvine jää annab raginaga märku, enne kui inimene sellest läbi vajub. Kevadine jää aga märku ei anna. Kui on kuulda, et jää juba ragiseb ja on selge, et kohe see puruneb, tuleb käed vajumise ajal võimalikult laiali ajada, et vältida pea vee alla sattumist, seejärel aga vabaneda seljakotist ja muudest asjadest, mis jää peale tagasi ronimist segavad. Tuleb proovida jääda rahulikuks, taastada normaalne hingamine ning mõelda, kust suunast tuldud sai ja kus pool on kallas, sest sealpool jää kannab. Jääaugust tuleb välja ronida alati selles suunas, kust tuldud sai.

Jääaugust välja ronides tuleb algul küünarnukkidega jääle toetudes kontrollida, kas jää kannab ning seejärel end jäänaasklite abil jää peale sikutada. Veetemperatuur jää all on +4°C, mis tähendab, et tervel täiskasvanud inimesel on kandvale jääle pääsemiseks aega umbes 10 minutit. Jää peale tagasi saades ei tohi püsti tõusta, vaid eemalduda ohtlikust kohast roomates või rullides. Sõltuvalt ilmaoludest on peale jääaugust pääsemist läbimärjana aega kuni 1 tund, et jõuda sooja kohta või abini.

Kui juhtutakse pealt nägema, kuidas teine mees läbi jää vajus, tuleb alati esimese asjana helistada numbril 112 ja kutsuda abi ning alles seejärel teisele mehele appi minna. (Tegevuste niisugune järjekord on vajalik seetõttu, et ka appi mineja võib läbi jää vajuda ja ohtu sattuda, aga professionaalsed päästjad tulevad ka siis igal juhul kohale.) Järgnevalt tuleb hinnata, mis asjaoludel teine mees läbi jää vajus ja millised abivahendid tema päästmiseks käepärast võtta on. Kindlasti ei tohi mõtlematult tormata samasse kohta, sest nii võib ka appirutanu läbi jää vajuda ning sel juhul vajab päästmist juba kaks meest. Vahel võib läbi jää vajunu olla paanikas ning vajada ka lihtsalt edasise käitumise osas juhendamist. Kui aga juba appi minna, ei tohi jääaugus olijale mingil juhul ulatada kätt, vaid mingi riideese, näiteks jope. Jääaugule tuleb läheneda ja sealt eemalduda roomates ning soovitavalt mööda teise mehe jälgi.

Kui teoreetiline osa läbi, mindi õue ja päästja Taavi vajus mõned korrad meelega läbi jää, demonstreerides erinevate abivahendite abil jääaugust välja ronimist. Sai selgeks, et paukvestiga oli väga raske jää peale ronida. Taavi, kes sedasorti asjadega igapäevaselt tegeleb, sai asjaga küll hakkama, aga tavainimene ei pruugi. Väga heast küljest näitasid end ujuvkombekad.

Külmast veest tulles pani Taavi endale selga kuivad riided ja alustas kohe aktiivse liikumisega, et veri käima saada keha jälle üles soojendada. Pärast jääaugus ligunemist ei tohi mingil juhul kohe minna kuuma sauna või ka kuuma vanni, sest nii võib kaotada teadvuse. Kui see on ainus võimalus sooja saada, tuleb seda teha järelvalve all ja alajahtunud keha soojaga pikkamööda harjutades. Kes pole enda tervislikus seisundis päris kindel, sel tasub igaks juhuks pöörduda EMO-sse või haiglasse.

Õppevideo, mida loo alguses sai mainitud, on nende ridade kirjutamise ajal valmimisjärgus ja selle kohta leiab infot veebilehelt www.veeohutus.ee.

Fotod: Tanel Ojala