Connect with us

Üks lugu

Isiklik suhe

Avaldatud

kuupäeval

Kiilakas oli kevadel soetatud suvekodu pööningut koristades leidnud huvitava metallitüki. See koosnes mitmest eri värvi kihist, aga plekk ei olnud. Erilise läike ja kõlaga metall inspireeris meest sedavõrd, et pärast mõningast arupidamist otsustas ta sellest landi teha. Ühel septembripäeval võttiski ta asja ette ning suures nokitsemise tuhinas kadus mitmeks päevaks sõprade vaateväljast. Isegi Pikalt laekunud info, et Kuuse augul oli lõpuks hakanud ussiga kena ahvenat tulema, ei suutnud Kiilakat värkstoast välja meelitada.

Kolmandal päeval, pärast lõputut saagimist, viilimist, kopsimist, lihvimist ja poleerimist oli meistriteos viimaks valmis ning Kiilakas kutsus sõbrad teise saare taha proovipüüki tegema. Põhjust, miks landi ametlik esmaesitlus just seal aset pidi leidma, polnud vaja kaugelt otsida – teise saare tagune oli tuntud kui hea haugilõik ning andis sügiseti välja kena kala. Alles möödunud sügisel oli Habe saanud sealt kuuese ja kaks neljast.

Kell seitse hommikul kamandas Kiilakas sõbrad pidulikult paati ja lükkas lootsiku kaldast lahti. Pikk haaras aerud ja sõudis allavoolu, kust algas sügavam jõelõik. Habe kruttis parajasti rulli ridva külge, kui Kiilakas oma kätetöö landikarbist välja võttis ja sõpradele imetlemiseks ulatas. Kuju poolest meenutas lant suurt Krokodilli, aga sisepinnal olid korrapäraselt asetsevad lohukesed, mis valgust eri nurkade all laiali peegeldasid. Välispinnal oli hoolikalt viimistletud soomusemuster.

„Teate, mis mulle seda lanti tehes pähe tuli? Tänapäeval teavad kõik asjade hinda, aga mitte nende väärtust,“ targutas Kiilakas. „Sest vaadake – see, kui palju sa mingi landiga kala saad, sõltub mitte niivõrd landist endast, vaid sellest, kui palju sa lanti usud. Olete ju nõus sellega?“

„Nagu kindral Ivolgin juba,“ ühmas Pikk aerude tagant. Kiilakas ei lasknud end segada.

„Kui sa oled landi ise teinud, on sul sellega isiklik suhe ja sa püüad hoopis teistmoodi. Üritad täpsemalt visata, kerid hoolikamalt, oled tähelepanelikum. No ja siis saadki kala. Mõneeurose hiinakaga pole sul mingit isiklikku suhet. Lihtsalt üks anonüümne plekitükk, üks paljudest, toodetud tundmatute inimeste poolt kuskil saarel, mida pole ühelegi kaardile märgitud. Hing on puudu!“

Poleeritud landipind läikis nagu jõuluehe ja Kiilakas oli lanti tamiili otsa sidudes oma kätetöö üle silmnähtavalt uhke. Ta sikutas sõlme mitu korda üle, et selles lõpuni kindel olla. Oli tugev küll.

„Ja nüüd esimene heide. Mine ja murra!“ teadustas ta pidulikult ja tõmbas ridvaga landi lendu. Hetk hiljem kostus hele plaks ja tamiil katkes. Lant lendas kauni kaarega paadist paarikümne meetri kaugusele ja vajus põhja.

„Sa kuradi kurat!“ ahastas Kiilakas ja uuris rullipooli. „Ebareaalne! Kuidas see tamiil just nüüd niimoodi keerdude vahele kinni sai jääda?!“

„Ja läkski hing kõige täiega põhja,“ tähendas Habe elutargalt. „Kuule, mul on siin mingeid anonüümseid plekke, tahad äkki? Peaks ikka natuke kala kah püüdma, kui juba siia tulime.“

Ta viskas oma landi paadi taha lohisema ja pöördus siis Pika poole.

„Tõmbame alla kuuseni ja siis vahetame? Nagu tavaliselt?“

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga