Üks lugu
Peipsi peal
Kõik sai alguse neljapäevast. Pikk oli näpanud keset töönädalat päeva, et saaks rahus Peipsile kalale minna. Et parkida auto rahulikult maanteeserva, nii et vaba maalapi pärast võitlema ei pea, ning otsida järvel kala just sealt, kus ahvenaparv tol hetkel tundub olevat. Habe oli muidugi selle plaani üles võtnud, ja plaan oli hea.
Nii seisidki kaks sõpra idakaare hahetades järve kaldapealsel. Kogu ilm oli mähitud valgesse uttu ning sadas veel ka lund, nii et linnast tulles polnud võimalik näha isegi heinamaade teist serva. Nüüd oli Pika auto teepervel ainus sõiduk, mehed ise aga hindasid vaikides ees avanevat suurt Peipsit. Ilma saanide müra ja sissetrambitud radadeta, täpselt nii, nagu plaan ette nägi.